Otse põhisisu juurde

Jälle EMO, seekord puhkusepaketiga haiglasse

Tegelikult sain haiglast välja juba neljapäeval ja veidi nagu hakkab teema aeguma, aga tunnen, et ikkagi tahan selle loo kirja panna. Lõpetuseks või nii. Eelmisest EMOtiirust ja esialgsest diagnoosist perearsti juures saab lugeda SIIT.

Ma ei jõudnud selleni, et kolmapäeval arstile tagasi helistada ja muutustest teavitada. Teisipäeva õhtuks oli punetav, valulik ja paistes osa jõudnud juba edasi laieneda üle põlve ja terve sääreosa. Seal ei olnud enam punetav laik, vaid konkreetselt võis öelda, et terve säär oli puna-sinikirju. Kuna mul on loll komme üle paanitseda oma asjadega, ootasin kuni Raido töölt jõuab, et nõu pidada veidi. Lõpuks helistasime perearstile (olen juba öelnud, kui hea meel mul on, et arst võtab oma eranumbril tehtud kõned vastu ka töövälisel ajal?), pärast kiiret kurssiviimist tuli sealt vastus, et ruttu EMOsse jälle ja seal ütleme, et perearst saatis. Luges veel sõnad peale, et kui midagi ei tehta, siis helistame talle. 

Käsk on vanem kui meie, seega läksin vanemate juurest koju, pakkisin oma kodinad kokku, sest teadsin juba, et tagasi sel päeval mina ei sõida. Krigistasin küll kümme korda hambaid ja sajatasin, et ei taha Rakverre. Pärast anumist, palumist ja veenvate argumentide esitamist, pööras Härra ikkagi rattad Rakvere poole. Põhjendusega, et esiteks on suure tõenäosusega kell juba väga kaugel omadega, kui tema tagasi sõitma saab hakata (Mirtel oli vanaema juures hoius sel ajal, seega oli ajavõit muidugi oluline) ja teiseks, tõi ta vabanduse, et kui jään pikemaks ajaks sisse on tal Rakverre lihtsam mulle asju tuua või külla tulla. Kuna ma mingit viietunnist vaidlusmaratoni ei jõudnud maha pidada ja jala Tallinnasse poleks jõudnud, pidin leppima sellega, mis elu andis. 

Sel korral olid EMO töötajad täpselt sellised nagu ma ootaksin: abivalmid, tundsid huvi, tegid uuringuid ja andsid tagasisidet. Mu sealolek ei olnud ainult üks suur ootamine, vaid pidevalt käis keegi vaatamas, kuidas mu tammepakul läheb. Juba triaažis oli ülevaatus põhjalikum ja üldse jäi kuidagi palju parem mulje. Nagu eeldatud, siis sisse ma jäingi, eelkõige seetõttu, et põletikunäitaja olid meeldivad 268 ja antibiootikumid otse veeni mõjuvad kiiremini kui tabletid. Me ei saanud kohe üldse jätta seal mainimata laupäevast käiku ja perearsti reaktsiooni vereproovi vastustele. Selle peale ohkas minuga tegelenud arst ja lisas, et temagi oleks teisiti käitunud. Olgu see selleks, minevikku enam muuta ei saa, seega jätan selle sinnapaika. Võtan kaasa ainult ühe väga olulise õppetunni edasiseks eluks. 
Kolmapäeva hommikul nägin arsti ja sain teada, et tegemist on roospõletikuga. Mis küll ei kergendanud kuidagi mu olemist. Valus oli endiselt ja emotsioonid olid täiesti maha keritud, sest ikka ei andnud rahu see teadmine, et mul oleks võinud nii palju vähem valus olla...Mis mind lohutab on see, et kui järgmine kord jalg hakkab valutama, siis juba aiman, mis võib viga olla ja oskan ennast aidata ning arstidega ühendust võtta. 

Neljapäevani sain tilguteid ja "nautisin" peesitamist ühe koha peal. Pärastlõunal sain loa minna koju hoolimata sellest, et põletikunäitaja oli endiselt laes. Jalg ise tundus mulle endale juba väga palju parem ja arsti arust oli ka välimus kena, seega sain kodusele ravile. Mis on täitsa tore, sest kaks päeva olid täiesti kohutavad. Viskasin nalja, et oh saan ennast lõpuks välja magada, aga reaalsus oli hoopis kaks ööpäeva põhimõtteliselt magamata. Esiteks ei hiilga haiglavoodid just mugavusega, teiseks, jalg pidi pidevalt olema kõrgemale tõstetud ja kas te olete kunagi proovinud võõras voodis, võõras kohas ja sundasendis magada? :D No mul eriti hästi välja ei tulnud. Selle tulemuseks oli kodune koomauni, mil ma terve öö jooksul isegi kordagi ei liigutanud ennast. Jap, lisaks jalale valutas reede hommikul ka ülejäänud keha, sest see oli lihtsalt kangeks jäänud halvas asendis olemisest. 

Praegu peesitan ka suhteliselt ühe koha peal enamus ajast, aga tundub, et rohud (ptüu, ptüi, ptüi) seekord toimivad, sest paistetus on alanenud, punetus vähenenud ja kepikest enam vaja ei ole, et kõndida. Olen jõudnud selleni, et olen juba kõbus 80aastane :D Jah, valulik on ikka kui kõndima hakkan, aga see on nii lühikest aega, et pärast kõiki neid pisarsilmi vetsu roomamisi, ei pane igal korral tähelegi enam. Palavikud ja vappevärinad on ka kadunud ning õnneks ei ole vajadust enam neli korda päevas valuvaigisteid võtta. Nüüd ootan veel seda, et paistetus täielikult kaoks ja saaksin jälle jalga hoida nagu normaalne inimene. Eelkõige ootan seda, et saaks magada ilma jalga kõrgemal hoidmata. 

Lõpetuseks lisan halva kvaliteediga pildi kahe jala võrdlusest, et ikka kõik näeksid Vabariigi seksikaimat säärejooksu. Tegin pildi vahetult pärast koju jõudmist. Parem jalg tundub suisa kleenuke vasaku kõrval, aru ma ei saa mida kogu aeg vingunud olen paksuse üle.... :D 

Kommentaarid