Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega.
Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad.
Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel.
Praegu ma enam ei looda ka, et probleem päriselt üle läheks ja ilmselt piinlen lõpuni välja. Tahaks lihtsalt öösiti magada ja olla võimeline elamiseks. Savi see, kui veidi tuikab, aga praegune olukord on nii ajuvaba. Kõik lihtsad asjad võtavad miljon aastat aega, sest vahepeal pean istuma ja peale pressivat valu leevendama. Isiklikud lemmikud on ööd.
Pole midagi meeldivamat, kui ärgata keset kõige õndsamat pimedust, kui kõik rahulikult magavad. Ja mitte lihtsalt ärgata, vaid tunda, kuidas mõlemad jalad on tuimad ja valusad. Boonusena saab vahel lausa jalgade vehkimise peale silmad lahti teha. Miks mu aju arvab, et see kuidagi aitab, kes teab. Võiks juba aru saada, et see on kasutu. Hoopis see aitab, kui ennast voodist püsti ägisen ja lähen istun elutoa või köögi põrandale maha. Enamasti valin köögi, sest kõik mu valuvaigistid, kreemid ja plaastrid on seal kapi peal rivis juhuks, kui istumine ei aita. No 95% ajast ikkagi ei aita, seega pärast vetsus käimist võtan ikka perskindoli* ja määrin seda peale, et roomata voodisse, et kümme minutit hiljem aru saada, et on aeg minna valuvaigisti järele. Sellele muidugi järgneb veidi hiljem see, et jooksen uuesti kööki, võtan külmakoti ja panen parasjagu rohkem valutavale jalale.
Tegelikult ühel päeval juba korraks oli parem. Aga siis suutsin endale sebida mõnusa köha, mis oleks täiesti fine, kui need hood ei tekiks iga jumala kord, kui pikali heidan ja ei tooks endaga kaasa tugevat valusööstu ühes või mõlemas jalas. Kuna iga köhimine ajas kõik lihased kohutavalt pingesse, siis jah, nüüd ägisen ka lihasvalu käes veidi.
Õnneks on öösiti üleval passimine andnud mitmeid võimalusi googeldamiseks ja välja mõtlemiseks, kuidas ennast veidi aidata saaks. Köhaga ikka vanad head hanerasv, vietnami salv, pipraplaaster, isalndi käokõrv ja teised nunnud käsimüügiravimid. Kusjuures leidsin eile öösel, et varvaste vahel on mingid punktid, kuhu pipraplaastrit panna, et need köha leevendaksid. Eks ma vaatan, kas on abi või mitte. Kuna kaotada polnud midagi, siis proovin järgi.
*Rohtusid ei hakanud ma peale määrima omaenese tarkusest. Hoopis kirjutasin ämmakale. Tegelikult küll helistasin alguses perearstile, kes palus lõuad pidada ja edasi teenida. Olgu, päris nii ei öelnud, aga tema ei julgenud ka midagi soovitada. Pipraplaaster on juba vana harjumuspärane nali, millest ma ei taha vist enam midagi kuulda, kui ükskord rasedusega ühelepoole saan.
Kuna googeldamine näitas, et jube raske on vajalikku infot kätte saada, siis loodetavasti leiab keegi siit vajadusel endale lohutust ja kiiremat abi, kui ma, kes veetis oma valutunde mööda perekooli ja buduaarifoorumeid, et leida kümne teema seast üks asi, mis võiks kuidagi kasuks olla...
Ämmaka soovitused:
Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel.
Praegu ma enam ei looda ka, et probleem päriselt üle läheks ja ilmselt piinlen lõpuni välja. Tahaks lihtsalt öösiti magada ja olla võimeline elamiseks. Savi see, kui veidi tuikab, aga praegune olukord on nii ajuvaba. Kõik lihtsad asjad võtavad miljon aastat aega, sest vahepeal pean istuma ja peale pressivat valu leevendama. Isiklikud lemmikud on ööd.
Pole midagi meeldivamat, kui ärgata keset kõige õndsamat pimedust, kui kõik rahulikult magavad. Ja mitte lihtsalt ärgata, vaid tunda, kuidas mõlemad jalad on tuimad ja valusad. Boonusena saab vahel lausa jalgade vehkimise peale silmad lahti teha. Miks mu aju arvab, et see kuidagi aitab, kes teab. Võiks juba aru saada, et see on kasutu. Hoopis see aitab, kui ennast voodist püsti ägisen ja lähen istun elutoa või köögi põrandale maha. Enamasti valin köögi, sest kõik mu valuvaigistid, kreemid ja plaastrid on seal kapi peal rivis juhuks, kui istumine ei aita. No 95% ajast ikkagi ei aita, seega pärast vetsus käimist võtan ikka perskindoli* ja määrin seda peale, et roomata voodisse, et kümme minutit hiljem aru saada, et on aeg minna valuvaigisti järele. Sellele muidugi järgneb veidi hiljem see, et jooksen uuesti kööki, võtan külmakoti ja panen parasjagu rohkem valutavale jalale.
Tegelikult ühel päeval juba korraks oli parem. Aga siis suutsin endale sebida mõnusa köha, mis oleks täiesti fine, kui need hood ei tekiks iga jumala kord, kui pikali heidan ja ei tooks endaga kaasa tugevat valusööstu ühes või mõlemas jalas. Kuna iga köhimine ajas kõik lihased kohutavalt pingesse, siis jah, nüüd ägisen ka lihasvalu käes veidi.
Õnneks on öösiti üleval passimine andnud mitmeid võimalusi googeldamiseks ja välja mõtlemiseks, kuidas ennast veidi aidata saaks. Köhaga ikka vanad head hanerasv, vietnami salv, pipraplaaster, isalndi käokõrv ja teised nunnud käsimüügiravimid. Kusjuures leidsin eile öösel, et varvaste vahel on mingid punktid, kuhu pipraplaastrit panna, et need köha leevendaksid. Eks ma vaatan, kas on abi või mitte. Kuna kaotada polnud midagi, siis proovin järgi.
*Rohtusid ei hakanud ma peale määrima omaenese tarkusest. Hoopis kirjutasin ämmakale. Tegelikult küll helistasin alguses perearstile, kes palus lõuad pidada ja edasi teenida. Olgu, päris nii ei öelnud, aga tema ei julgenud ka midagi soovitada. Pipraplaaster on juba vana harjumuspärane nali, millest ma ei taha vist enam midagi kuulda, kui ükskord rasedusega ühelepoole saan.
Kuna googeldamine näitas, et jube raske on vajalikku infot kätte saada, siis loodetavasti leiab keegi siit vajadusel endale lohutust ja kiiremat abi, kui ma, kes veetis oma valutunde mööda perekooli ja buduaarifoorumeid, et leida kümne teema seast üks asi, mis võiks kuidagi kasuks olla...
Ämmaka soovitused:
- Rasedana võib peale määrida PERSKINDOL geeli või FASTUM geeli. Ma seda viimast siiski ei hakanud proovima, sest infolehes oli kirjas, et pole soovitatav raseduse viimasel kolmel kuul. Perskindol aitab tegelikult väga hästi leevendust tuua!
- Füsioteraapia võib aidata.
- Kiropraktik. Ma isiklikult ei ole veel otsinud kontakte ja ilmselt ei tee ka seda, kuigi kõlab nagu päris optimistlik võimalus abi saamiseks. Mu reied lihtsalt ei kannata autosõitu (küll saab olema tore see arsti vastuvõtule minek esmaspäeval....)
- Kinesioteipimine. Võib ka aidata, samas pole see just kõige kiirem leevendus.
- Bandaaži kasutamine.
- Omalt poolt lisaksin jälle selle va pipraplaastri. Kui hullem valu on möödas, siis aitab lihaspingeid leevendada edukalt.
- Valuvaigistid. Parem veidi paracetamoli kui pidev valu. Isiklikult järgin järgmist põhimõtet: nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.
Kui sa jõudsid siia närvivalu googeldamise tagajärjel, siis soovin sulle südamest jõudu ja külma närvi! PS ropendamine ei aita! Usu, ma olen juba igas keeles proovinud, mida oskan.
Kommentaarid
Postita kommentaar