Hello november, hello seljavalu

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu. 

Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi. 

Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu. 

Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks oli ju vaja. Sain kümneks päevaks haiguslehe. Proov oli korras. Lõpuks jäi diagnoosiks radikuliit ja raviks pipraplaaster.

Ilmselt oleks rohkem abi, kui täiskuu ööl läheksin nelja tee ristumiskohta ja pigistaks endast välja kolm tilka verd ning sinna otsa ohverdaks kitse.

Veidi aega oli dilemma, et kuidas edasi minna. Eile oli mul ämmaemanda visiit. Sealt sain soovituse ikkagi mitte üle pingutada. Heietasin siis omaette, mis oleks parem. Kas käia need kaks nädalat ära ja loota parimat või siis lasta haiguslehte pikendada. Õnneks see lahenes täna iseenesest ja edasi läheb hoopis puhkus. Olgu jumal tänatud normaalse ja mõistliku tööandja eest.

Ma ise olen tegelikult arvamusel, et hoopis laps surub neile kahele viimasele närvile, mis mul järgi on jäänud ja peale sünnitust läheb asi paremaks. Või noh, siis läheb igal juhul paremaks, sest äkki õnnestub mõnda päris ravimit ka kasutada. 

Minnes nüüd selle juurde, millest alustasin, siis eile oli ultraheli. Öeldi, et võib rahule jääda nähtuga ja kõik on korras. Aga tegemist on viisaka lapsega, kes ei lehvita oma suguorganeid, seega jääb endiselt saladuseks, kas tulemas on poiss või tüdruk. Vaadates selle maja statistikat, siis olen 95% kindel, et tegemist on tüdrukuga. 

Praegu on selline tunne, et aega on nii laialt käes veel, aga reaalsuses ootab väga mitu asja veel tegemist. Ja ajal on kombeks kaduda väga kiirest. Mõtlesin, et hakkaks nimekirjasid tegema asjade meeles pidamiseks. Aga siis sain aru, et need kõik oleksid lihtsalt omavahel seotud. Välja arvatud haiglakoti nimekiri, see on minu meeleheaks ainult. 

Peame hakkama tube ringi tõstma, sest kaks last meiega ühte tuppa ei mahu. Mõtlesime siis, et Mirtel jääb samasse tuppa ja ennast kolitame tagasi vahetuppa, millest siin jooksvalt sai selline mänguasja ladu. Ladu kolib Mirteli juurde, sest nkn enamus sealt on tema asjad. See aga eeldab, et keegi peab need ära ka sorteerima. Ma ausalt ei viitsi. Kuidas neid asju NIIIIII palju tekkinud on sinna? 

Muidu oleks võinud kiirkorras ka ühe toa teiselt poolelt valmis teha, aga pole mõtet jooksuga mingit saasta toota. Teeme ju endale ja kui juba, siis ikkagi korralikult. Natuke on tüütu see täiuseihalus, aga ma keeldun remontimata kujul seda tuba üle võtmast, seega pigem hoian hambad ristis ja kannatan väiksemat ruumi veidi aega. 

Üldse tahaks nutta iga kord, kui mõtlen remondile ja sellele kui palju aega, vaeva ja raha see nõuab. Käisime ostsime just ära vannitoa vundamendi jaoks vajalikud asjad ja ma tõesti tahtsin bauhofis paar pisarat lasta. Aga raha tuleb ja raha läheb, vähemalt tean, et läheb õigesse kohta. 

Oh well, mis siin ikka lõputult heietada. Lähen hakkan asjalikuks, teen mõne nimekirja valmis või hoopis ahju tule, kaua ma ikka lõdisen ja riideid juurde topin.