Nii me siin elame

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla!  Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat.  Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus  SIIT!  Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega....

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega.  Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad. Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel. Praegu ma enam ei looda k...

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad. Miks, küsid Sa? Kohe räägin!  Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul.  Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse j...

Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on. Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura? Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, ema...

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu.  Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi.  Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu.  Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks ol...

Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet.  Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis ...

GTT - glükoosi taluvuse test Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja  siin postituses.  Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas.  Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist  kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Ka...

Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal ...

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea. Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma...

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid.  Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda sel...

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest. Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem. Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitat...

taibanud, kui kasulik on lugeda raamatuid! Tähendab, lugeda mulle meeldib, see ei ole mingi saladus. Praegu pean siiski seda silmas, et oleks ma ometi varem taibanud lugeda raamatuid, mis on seotud lastega ja inimloomusega! Täiendan praegu oma kursusetööd, seega võtsin pataka raamatuid. Valiku tegin selle järgi, mis tundusid huvitavad ja kasulikud ka muuks eluks. Kui kaks aastat tagasi kevadel oma tööd kirjutasin, vaatasin lihtsalt pealiskaudselt üle, kus kohast võiks leida vajaminevat infot, aga päriselt ei süvenenud neisse. Praegu aga väga teadlikult olen valinud selle tee, et loen teosed läbi ka. Mõne kohaga nõustun, mõnel kohal tahaksin väga palju vastu vaielda. Milleni aga üsna ruttu jõudsin oli tõdemus, et ma oleks võinud neid lugeda juba siis, kui alles rase olin või kohe pärast Pisikese sündi. Mul oleks olnud aega piisavalt, hoolimata tõsiasjast, et enamus rasedusest käisin koolis. Tegelikult oleks jõudnud isegi viimase pooleteise kuuga omajagu sirvida.... Tõstan kaks kätt...

Kui mina veel pubekas olin, siis mõtlesin, et ühel päeval saab mul olema vähemalt 3 last. Ehk isegi rohkem. Ja kindlasti väikeste vahedega, et neil oleks tore koos kasvada. Minul ja vennal on vanusevahe 9,5 aastat. Ehk siis oli tema juba täitsa suur inimene, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Ma mäletan, et kogu aeg oli nii jura olla, sest pidin üksi endale tegevust leidma. Siis sain kokku Meheraasuga ja olles mõnda aega osaline Mudilase kasvatamisel (kes küll oli juba 3) sain aru, et ilmselt tuleks siiski see suure pere plaan veidi ümber mõelda. Samas olin kindel, et ühe lapsekese võiks ikka saada. See üks laps on mulle praeguseks selgeks teinud, et järgmist suure tõenäosusega siiski nii pea ei tule. Kui üldse tuleb. Minu vastus sellele, kui keegi jälle küsib, millal võib oodata uut, on alati üks: ilmselt järgmises elus.  Selleks on tegelikult täitsa mitu loogilist seletust, mis on kirja pandud täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis nii, kuidas meelde tul...

Istun siin ja mõtlen, et kuhu kurat see aeg kaob. Võtan siin juba mitu päeva hoogu, et rääkida sünnitusest, aga vot, kui on aega, siis on uni ja kui viitsiks kirjutada, siis ei ole aega. Samas ei taha kirjutamata ka jätta, sest noh, seniilsena ikka hea lugeda :D Hoiatan kohe ette ära, et kasutan selles postituses ilmselgelt palju labaseid ja roppe väljendeid, sest just täpselt nii labane ja ropp ma sel hetkel olingi. 13. oktoober käisin Tartus ultrahelis ja ämmaka juures. Sain saatekirja esilekutsumiseks 20. oktoobril, sest ei tahetud, et ma üle kannaksin. Mulle oli see väga sobilik, sest max siiber oli veeremisest ja lohutav oli teada, et varsti, üht või teistpidi, finito. Kodus muidugi hakkasin mõni päev hiljem mõtlema, et huvitav, kas need sünnitegevust esile kutsuvad asjad päriselt ka tomivad, sest jumala ausalt, hirm tuli sisse. Jumal teab, kaua võib haiglas aega minna, kui protsess ise alanud ei ole ja kuidas Meheraasu teisest Eesti otsast üldse kohale jõuab, kui ükskord...

Käisime mõni aeg tagasi rõõmsalt siis lõpuks pildistamas ära. Alguses plaanisime Mudilase ka kaasa võtta, aga ta oli konkreetne häda sellel päeval. Kõigepealt ei saanud ülesse, siis ei saanud riidesse, siis ei tahtnud süüa. Lõpuks kui olime jõudnud Tapale mu vanemate juurde, et võta paar asja kaasa, mida vaja oli, läks preilil kõht tühjaks. Kuna me olime niigi juba hiljaks jäänud, jäigi ta meist sinna sööma. Tagantjärgi küll veidi kahju, aga see oli parem lahendus, kui kuulata suuuuuuurt vingumist teemadel "kaua veel", "ma tahan süüa", "ma tahan pissile" jne. Hea oli, et pildistas Kadi ja ta ilmselgelt oli arvestanud, et me nii kui nii jääme hiljaks :D Kats tahtis metsas pildistada, aga ega meile Tapa kohalikud metsad ju ei sobinud ja läksime alustuseks mingi vana sõjaväebaasi juurde. RMK on sinna ülesse pannud valvekaamerad, et ei oleks mingeid jamasid, Kes iganes neid kaameraid jälgib, ma loodan, et ta nautis meie jauramist seal :D Ku...