teisipäev, 8. november 2016

Hakkama sain!

Istun siin ja mõtlen, et kuhu kurat see aeg kaob. Võtan siin juba mitu päeva hoogu, et rääkida sünnitusest, aga vot, kui on aega, siis on uni ja kui viitsiks kirjutada, siis ei ole aega. Samas ei taha kirjutamata ka jätta, sest noh, seniilsena ikka hea lugeda :D

Hoiatan kohe ette ära, et kasutan selles postituses ilmselgelt palju labaseid ja roppe väljendeid, sest just täpselt nii labane ja ropp ma sel hetkel olingi.

13. oktoober käisin Tartus ultrahelis ja ämmaka juures. Sain saatekirja esilekutsumiseks 20. oktoobril, sest ei tahetud, et ma üle kannaksin. Mulle oli see väga sobilik, sest max siiber oli veeremisest ja lohutav oli teada, et varsti, üht või teistpidi, finito. Kodus muidugi hakkasin mõni päev hiljem mõtlema, et huvitav, kas need sünnitegevust esile kutsuvad asjad päriselt ka tomivad, sest jumala ausalt, hirm tuli sisse. Jumal teab, kaua võib haiglas aega minna, kui protsess ise alanud ei ole ja kuidas Meheraasu teisest Eesti otsast üldse kohale jõuab, kui ükskord ongi aeg käes jne. Mõtteid oli palju, mis ja kuidas.

Veeresin omadega rõõmsalt 16. oktoobrisse. Vaatasime su nägu kõlab tuttavalt ja googeldasime sõbrantsiga erinevaid võimalusi, kuidas sünnitegevust ise esile kutsuda. Viskasin veel nalja, et kui öösel ära ei sünnita, siis homme hakkan katsetama. Mingi hetk läks sõbranna minema, tuppa laekus Meheraasu, kes oli just lõpetanud auto kallal askeldamise (meil kukkus paar päeva varem tagasild alt ära... ups). Tsillisime niisama ja vaatasin teise ringi su nägu kõlab tuttavalt, sest üksi ei tahtnud voodisse minna ja Meheraasu õiget saadet ei näinud. Tiksusin vaikselt diivanil aeleda, tundsin aeg-ajalt valuhoogusid. Ma olin raudpolt kindel, et libakad, neid oli nii-iiiiii tihti, et ma enam ei osanud reageerida ja ega ma siis veel ei eksinud. Tagantjärgi tarkusena muidugi tean, et seda, mis ees ootas, ennustas tegelikult ka meeletu väsimus ja mensulaadne kõhuvalu. Ütleks, et järgmine kord targem, aga järgmist korda küll ei tule :D

Lõpuks umbes kell pool 3 öösel läksime voodisse ära. Mõtlesin veel, et halleluuja, hea et mina ikka magada saan hommikul (ehe näide sellest, et inimene planeerib, jumal naerab). Mingi hetk ärkasin ülesse selle peale, et kuradi valus oli. Läbi une veel mõtlesin, et mida perset toimub. Läks üle, üritasin edasi magada. No enam ei saanud, sest valud muudkui tulid ja no ei osanud mina arvata, kui valus võib üks asi olla (siinkohal võtke naerupaus, sest ma ei olnud veel õiget valu tunda saanudki). Mingist hetkest sain aru, et okei, asi vist tõsine ja hakkasin äpiga vahesid mõõtma. Pärast vaatasin järgi, et kell oli siis pool 4 hommikul. Kuna ma tõmblesin voodis nagu pooletoobine koer, ärkas Meheraasu ka ülesse ja esitas oma igavese lolli küsimuse: "MIS SA SÜNNITAD V!?" ma vastasin seda, mida alati: "a kle, kus persest ma tean". Kupatas mind siis telku ette diivanile lootuses, et ehk on libakad ja lähevad ikkagi üle ja kui ei lähe, siis vähemalt saab tema ehk veidi veel silma looja lasta (järjekordne inimese, jumala ja plaanide koht). Reaalsus oli see, et mina ägisesin omaette diivanil ja tema muudkui jooksis telekat paika taguma, et lisaks helile pilti kah oleks veits, sest meie tibulinnuke on vanaks jäänud ja teda ravib üks tervislik koputus paremale küljele.

Kui ma tund aega hiljem ikka veel oigasin, otsustasime Mudilasele äratuse teha, sest tema oli vaja Tapale mu vanemate juurde viia, et ta saaks rõõmsalt kooli minna. Alguses tsillisid nad veel meie voodis rõõmsalt ja mina toppisin ennast riide, mõtlesin küll, et milleks jamada, ma lähen alasti, sest et katsu sa retuuse ja muid asju selga toppida, kui oled suur nagu emalaev ja midagi üritab sinust välja tulla. Mina sain õnnelikult riide, nüüd tuli veel ainult ülejäänud kahte venivillemit oodata. Mõtlesin, et sisustan aega kohvi keetmisega. Kohv sai valmis, aga juua me ei jõudnudki... Igatahes, mölisesin siis nende kallal nagu tige lehm, sest jumal halasta, enam aeglasemalt ei oleks saanud ennast liigutada. Praegu saan muidugi aru, et kell oli öö ja hea, et unesegane Mudilane üldse aru sai, kes ta on, kus ta on ja mis kurat toimub. Kell viis startisime Tapa poole. Tee peal hakkasin mõtlema, et kas sõit Tartusse ikka on hea mõte, sest täielik enesepiinamine tundus tiksuda 100+ kilomeetrit valudega, seejuures olles ühes kindlas sundasendis. Ma oleks tahtnud kõndida, aga parim, mida elul parasjagu pakkuda, oli lamamine. No way Jose, lamades oleks vapsee piin olnud. Mul ema hakkas parasjagu tööle minema ja küsis, et kuidas mul on. For real? KUIDAS MUL ON!? See küsimus pakkus lohutust, et ilmselt 22 aasta pärast ma ka ei mäleta, mis tunne see on ja võin esitada nii saapaid küsimusi.

Hakkasime edasi liikuma, aga me veel ei teadnud, mis suund võtta. Mingil meeleheitehetkel juba käratasin, et kuradi kurat, vii mind Rakverre raisk (miks see mõte mulle tegelikult vastumeelne oli, on nii pikk teema, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha). Õnneks me olime sellest varem rääkinud ja Meheraasu siiski seda ei teinud. Siis jäi valik Paide ja Tartu vahele. Palusin tal otsustada, sest minu enda otsustusvõime oli suht nullilähedane. Võtsime suuna Tartu peale. Alustuseks sõitsime Moe kaudu, siis tuli välja, et raudteeülesõit on kinni, pidime minema üle Porkuni mingi huinamuina ringiga. Ja kui see tehtud sõitsime umbes 130 km/h Tartu suunas. Terve aja oigasin ja ägisesin. Umbes iga 15 minuti tagant kuulsin vaikset äginat "ma ei oska sind kuidagi aidata.." Lõpuks viskas üle ja käratasin vastu, et aidanud oleks mind see, kui sa oleksid 9 kuud tagasi öelnud, et sa ei jõua täna õhtul või pakkunud välja, et kasutaks õige seekord kondoomi kah (sorri Pisike, kui juhtud seda kunagi lugema). See selleks. Minu firmamärk sellel sõidul oli see, et issand jumal ma ei suuda enaaaaam. Meheraasu üritas lohutada, et haiglas saad valuvaigistit, siis hakkab kergem veidi (once again, inimene, jumal, plaanid, siinkohal ka eriti kõlav naer). Vahepeal mõtlesime, et kutsuks Jõgevale kiirabi vastu. Nemad saaksid sõita kiiremini ja oleks meditsiiniline abi olemas, kui ma juhuslikult ei peaks Tartuni hakkama saama omadega. Seda me ei teinud, vaid palusin lõuad pidada ja gaasi anda. Vahepeal tegime ühe öökimispeatuse, sest maomahlad soovisid välja tulla, kahjuks ma ei suutnud oma koormat kergendada. Tartus tundsin esimest pressilaadset tunnet ja kukkusin ulguma, et issand jumal, ma ei taha kaubamaja ees sünnitada!

Ei sünnitanud ma keset linna, jõudsime ikka haiglasse. Emo uksest läksime sisse ja seal öeldi, et minge liftiga kolmandale ja laske kella. Sinna jõudsime pärast vetsupeatust ja vähemalt kolme valuhoogu. Ämmaemand, kes vastu tuli, naeratas lahkelt ja küsis, mis mureks. Ee, mis sa arvad, mis mul mureks on kui ma suure kõhuga sünnitusosakonda sisse veeren? Gaasid? Menopaus? Meheraasu rääkis siis, mis ja kuidas ja kui kaua, mina muudkui ägisesin. Pärast naersime, et pekki, ta ütles vale kellaaja valude alguseks ja tegeliku 5,5 tunni asemel läks kirja 7. Ok, suht savi iseenesest. Ma ei suutnud tol hetkel teda parandama ka hakata ja ega ma ei saanud arugi, et midagi valesti oleks olnud ajaga. Topiti mind siis KTG alla tsillima. Ämmakas muudkui räägib, et hinga valu üle, kui see tuleb ja kõndis mingeid pabereid täitma. Milline, ei kahe milline piin oli seal liikumatult lebada. Tundsin järgmist pressi, käskisin Meheraasul arsti tagasi kutsuda, sest no jätke naljad eksole. Tuli mingi võõras tädjuuha, kes vaatas väga rumala näoga mulle otsa ja küsib:"Misasja press? Oli selline kakahäda tunne?" Vastan, et oli jah. Tundus vist uskumatu, et esimese sünnitusega asi nii ruttu kulgeb, sest ta küsis teist korda veel ja siis kõndis uksest välja. Jälle jäime kahekesi. Just hakkasin teda uksest välja saatma uuesti, sest mul pole küll kogemusi, aga isegi mina sain aru, et väga pikalt enam ei lähe, kui tuli ämmakas tagasi. Küsib jälle, et olen ma ikka kindel, et oli selline kakahäda tunne? No jesus fuck, ei jauran siin niisama omaette, tahan tähelepanu ja hella hoolt eksole :D Otsustas siis, et lähme sünnitustuppa. Võttis juhtmed küljest ära ja loivasime üle koridori. Seal ütles, et ma võtaks riided ära. No ma kirjeldasin ennem, mis tunne oli riideid selga panna. Võite ise ette kujutada, kui hästi ma olin võimeline neid veel ära võtma. Kuna ma olin nii saamatu, siis ta tõmbas ise püksid maha ära ja lauale. Mõtles siis, et vahelduseks vaataks järgi palju avatust ka on. Ja oh seda üllatunud ilmet, kui ta ütles, et täisavatus. Ma arvan, et mu enda moll oli ka suht šokis sel hetkel. Meheraasu siis kõrvalt küsis, et kas mingeid valukaid oleks võimalik anda. Vastuseks tuli, et ei, need ei jõuaks mõjuma hakata, tuleb ilma hakkama saada. Tükike minust suri sel hetkel, sest ma teadsin, et hullem ootab ikka veel ees ja ma ei tahtnud teada, mis tunne see on.

Kuna veed ei olnud ära tulnud, otsustas ämmakas need avada. Mul endal küll ei õnnestunud hargivahele piiluda, aga Meheraasu sõnul oli see pisut nagu kudumisvarda moodi pikk ora, mis sisse lükati. Korraks oli soe, siis oli valus. Oi perse, kui valus. Pigistasin Meheraasu kätt nagu halvas filmis ja mõtlesin, et maha ma ta löön, kui laps väljas on. Kuna ma olin rõõmus polstrirull, lükati mulle sisse ja lapsele vastu pead mingi andur, mis pidi näitama lapse südametööd ja muid näitajaid. Oh seda rõõmu ja õnne ma ütlen. Nii palju meeldivaid kogemusi nii lühikese aja jooksul, et paha hakkab no. Lõpuks siis olid seal veel kaks arsti ka lisaks ämmakale (gotta say, et pärast sünnitust ei ole küll probleemi günekoloogi vastuvõtul käia, nkn poolele riigile juba viimase aasta jooksul oma privaatosi näidatud) :D

Tegelikult on sünnitusprotsess ise minu jaoks veidi hägune ja enamust sellest tean ainult tänu Meheraasu jutule. Näiteks naeris ta väga pikka aega seda, kuidas iga kord, kui me kahekesi jäime, sisisesin, et jumal küll, võtke see asi minust välja. Küll aga mäletan ma seda, et mingil hetkel ämmakas ütles, et sa oled tubli ja saad hakkama ja ma nähvasin pisarsilmi vastu, et raisk ei saa #piinlik. Kuna ma suht huupi seal olesklesin, siis üks arstidest rääkis, et jalad ja pepu tuleb suruda vastu lauda, pea rinnale ja pressid siis kui tunned valu. Omaette siis mõtlesin, et appppppi, miks ma nii palju multitaskima pean + terve mu keha valutas (isegi nendest kohtadest, millest ma ei olnud teadlik varem), kuidas ma peaks vahet tegema. No ma suht lampi siis pressisin kui tundsin, et nagu võiks. Järsku ämmakas ütleb, et pea on peaaegu väljas, aga ära nüüd pressi. WHAAAAAT!? Ma olen juba nii lähedal lõpule ja sa ütled mulle, et ära pressi? Ilmselt oli mul küsiv nägu ees, sest ta hakkas kohe seletama, et las pea venitab, siis sa saad ise vähem haiget. Ok, mõistlik, AGA eksole...

Edasi läks juba kiirelt (savi, et tegelt kõik suht kiirelt läks ja seal tundus, et aeg lihtsalt venib nagu kaamli ila). Paari pressiga oli Pisike käes ja pandi ta mulle rinnale. Siis rõõmsalt platsentaväljutus ja edasi mõned ilupisted. Ma nagu mäletan, et mulle tehti seal tuimestust ja mingi asi pidi kibe olema, aga reaalselt oli mu vaginaalne piirkond jumalast tuim ja nad oleksid võinud seda ka mitte teha. Palju hullem oli süst jalga, mis pidi emaka kokku tõmbamisele kaasa aitama. Õmblemine oli selle (ja kogu päeva) kõrval nagu päikselisel päeval pargis jalutamine. Päeva parima küsimuse auhind läheb Meheraasule. Ma olin just lõpetanud sünnitamise ja ta tahtis teada, millal järgmise saame. Viimase kolme nädala jooksul pole vastus muutunud: siis kui teadus on teinud võimalikuks selle, et Meheraasu saab ise olla rase ja sünnitada.

Edasi tsillisime paar tundi sünnitustoas, ämmakas täitis ära paberid, laps mõõdeti (49cm) ja kaaluti (3084g) ning tehti kõik muud protseduurid, mis vajalikud. Perepalatit me ei palunud, sest Mudilast ei oleks saanud ilma peale jätta ja nii me siis olime üks lapsega kodus ja teine lapsega haiglas. Tagantjärgi võib vist öelda, et see oli ainuõige otsus, sest nii kaua kuni Meheraasu haiglas oli, tegi ta ise kõike. Ma ei julgenud last puudutada üldse (mul mingi kahtlane teema imikutega, näiteks enda ristipoja võtsin esimest korda sülle siis, kui ta oli umbes 3-4 kuud vana. No lihtsalt ei julgenud puudutada). See, et ma üksi olin, sundis mind tegutsema ning andis enesekindluse, et ok, ma saan ikkagi hakkama. Praegu on täitsa kummaline mõelda, et hirm nii suur oli.

Haiglas passisime kolm päeva. Praeguseks on asjad enamasti paika loksunud ning kodune elu on leidnud taas mingisuguse rütmi ja rutiini. Kui ma nüüd suudan nii kaua vaimset tervist säilitada, kuni jälle öösel magada saab korralikult, on kõik väga toredasti läinud :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar