Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla!
Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat.
Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus SIIT! Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega.
Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat.
Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus SIIT! Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega.
Igatahes, (üle)eelmisel esmaspäeval oli ämmaka visiit. Sõit sinna oli täpselt nii hull ja ebameeldiv, kui eeldasin. Hoolimata kõigist abivahendidest ja ennetamistest, mida sel hetkel kasutada suutsin. Plussiks ka see, et lisaks autosõidule oli vaja ebamugavalt aega mööda saata veel kabineti ukse taga ja kabinetis sees. Kohe ilgelt äge oli seal laual selili olla, kui ümbermõõtu mõõdeti...
Arutlesime seal üht ja teistpidi seda olukorda, konsulteerisime arstiga. Lõpuks väga palju targemaks ei saanud. Sain küll saatekirja haiglasse uuringutele, seda lõpuks siiski vaja ei läinud, aga sellest räägin veidi aja pärast pisut lähemalt. Arst ütles, et on kaks varianti. Nad võivad haiglas mind sees hoida, uurida, anda valuvaigisteid ja koju tagasi saata, sest ideepoolest olen ma terve. Kui see pisike piinapink välja jätta. Teiseks võimaluseks toodi välja varane esilekutsumine, juhul kui valud ei muutu väiksemaks või uuringud näitavad midagi ohtlikku. Ämmakas veel toonitas, et kohe järgmine päev ei pea minema ja üldse oleks oluline, et jõuaksin enne järgmist visiiti ära käia, kui vaja on.
Ilmselgelt tegi see käik veidi liiga, õhtul oli surm silme ees, öösel magada ei saanud ja järgmisel päeval seadsin sammud apteeki. Mõtlesin, et prooviks seda pagana teipi - hullemaks ju ikka minna ei saanud. Lisaks pidin nii kui nii minema haiglakotti asju ostma ja lapsele uut hambaharja, saigi teha sellist mitu asja korraga käiku. Tõmbasime kodus teibi peale ära ja...vahe oli märgatav! Muidugi mitte öösel, siis olen ikka iga kahe tunni tagant üleval ja sirutan jalgu põrandal, aga näiteks täna öösel ei pidanud enam külmakotti voodisse kaasa võtma. Päevasel ajal on aga järjest lihtsam. Praegu, kaks nädalat hiljem, on ööd enam-vähem valuvabad, aga päeval on parema kanni alt jube valus. Eriti istudes. Proovin siis võimalikult palju lamada. Tahaks öelda, et liikuda, aga mul on kops koos ja organism väsinud umbes 10 minutit hiljem :D
Jõudes nüüd selle saatekirja juurde, siis kolmapäeval tundsin tõsiselt suurt vahet sellega, mis oli esmaspäeval. See oli mitme mäe kõrgune vahe, seega otsustasin kirjutada ämmaemandale. Ega mulle see mõte haiglasse minekust ei meeldinud, ilmselgelt. Küll aga sain aru, et see on vajalik, kui miskit ei aita. Kuna teibiga asi edenes, siis kirjutasingi, et näete, teipisin ja asi on nüüd parem: suudan päeval valu üle elada. Küsisin veel, kas ta ikkagi soovitab haiglast läbi käia või jätan praegu vahele ja ravin oma köha-nohu. Ämmakas oli nõus, et kui asi on parem, siis ei pea haiglasse tormama oma nakkust levitama ja vaatame olukorra üle uuel vastuvõtul.
Uus vastuvõtt oli eile. Nagu näha, siis polnud eriti midagi üle vaadata. Naersime mu vererõhu üle. Vasakul käel jumalast normaalne ja siis annab parem käsi välja 155. Ämmakas luges igaks juhuks jälle sõnu peale, et kui hakkab halb, siis kohe EMOsse, sest mu vererõhk on üks kahtlane tegelane. Pahandada sain ka veidi, sest kahe nädalaga võtsin juurde 3kg. Õnneks üldine pilt oli ilus, ainult 10 on kokku juurde tulnud. Ta õnneks ei mäleta, et Mirteliga võtsin juurde ümmarguse nulli lõpuks... Eks tookord oli see natuke sobi ka, sest nädal haiglas oli paras dieedikuur :D
Kutsus mind uue aasta alguses kohe tagasi. Nädalaid peaks sel ajal olema 39+4, öeldi, et siis tehakse ka ultraheli, et kontrollida lapse kaalu, lootevee hulka ja üldse vaadatakse iga nurga pealt üle. Mirtelit läksin täpselt sama nädalate arvu juures sünnitama. Loodan, et seekord saab veidi varem ühele poole, no nii väsitav on see lõpuspurt. Või mis spurt, tunne, et päevad lihtsalt venivad. Kõht on ka kuidagi jube raske viimasel ajal, üldse ei jõua endaga kaasas tassida enam. Muuhulgas käib ilgelt närvidele, et konkreetselt pole enam pükse, mis jalga mahuks normaalselt, aga täiesti konkreetselt keeldun mõneks nädalaks rasedariideid ostmast.
Positiivne selle närvivalu juures on see, et haiglakoti sain kokku pakitud korralikult. Pole ilmselt vaja imestada, et ohkamised stiilis "Sa oled ikka nii suur, kindel, et lapsi ikka üks?" on asendunud küsimusega "Kas sa juba sünnitad?" Ei, ma ei sünnita. Oma emale juba ütlesin, et ma lihtsalt keeldun ta kõnesid vastu võtmast, kui ta iga kord küsib, kas täna on lootust haiglasse minekuks :D Eriti veidraks teeb tema küsimise see, et on tõenäosus, et pean talle viima ühe või mõlemad lapsed hoida, kui ämm juhtumisi tööl on ja tõesti asjaks läheb. Mis tähendab, et ma ju nii kui nii pean talle helistama ning teada andma meie tulekust. Ma muidugi saan aru ka sellest kärsitusest, aga ega mul pole talle ühtegi kuupäeva anda. Tahaks isegi täpselt ette teada, millal, aga what can i do, eks. Tuleb ikka siis, kui ise tahab.
Kutsus mind uue aasta alguses kohe tagasi. Nädalaid peaks sel ajal olema 39+4, öeldi, et siis tehakse ka ultraheli, et kontrollida lapse kaalu, lootevee hulka ja üldse vaadatakse iga nurga pealt üle. Mirtelit läksin täpselt sama nädalate arvu juures sünnitama. Loodan, et seekord saab veidi varem ühele poole, no nii väsitav on see lõpuspurt. Või mis spurt, tunne, et päevad lihtsalt venivad. Kõht on ka kuidagi jube raske viimasel ajal, üldse ei jõua endaga kaasas tassida enam. Muuhulgas käib ilgelt närvidele, et konkreetselt pole enam pükse, mis jalga mahuks normaalselt, aga täiesti konkreetselt keeldun mõneks nädalaks rasedariideid ostmast.
Positiivne selle närvivalu juures on see, et haiglakoti sain kokku pakitud korralikult. Pole ilmselt vaja imestada, et ohkamised stiilis "Sa oled ikka nii suur, kindel, et lapsi ikka üks?" on asendunud küsimusega "Kas sa juba sünnitad?" Ei, ma ei sünnita. Oma emale juba ütlesin, et ma lihtsalt keeldun ta kõnesid vastu võtmast, kui ta iga kord küsib, kas täna on lootust haiglasse minekuks :D Eriti veidraks teeb tema küsimise see, et on tõenäosus, et pean talle viima ühe või mõlemad lapsed hoida, kui ämm juhtumisi tööl on ja tõesti asjaks läheb. Mis tähendab, et ma ju nii kui nii pean talle helistama ning teada andma meie tulekust. Ma muidugi saan aru ka sellest kärsitusest, aga ega mul pole talle ühtegi kuupäeva anda. Tahaks isegi täpselt ette teada, millal, aga what can i do, eks. Tuleb ikka siis, kui ise tahab.
Kommentaarid
Postita kommentaar