Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest.
Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem.
Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitatud Mirenat ma siiski paigaldada ei soovinud, sest hirm järjekordse hormonaalse vahendi ees oli siiski veidi suurem, kui hirm kondoomi ees. Kehale kulus puhkus nii kui nii ära, seega jäi toona selline otsus. Organism on mul koomik, kui asi puudutab menstruaaltsükklit, seega esimese testi sain teha juba üpris ruttu. Vetsus passides ja oodates, sain aru, et ega ma just nutta ei lahistaks, kui vastus oleks positiivne. Tookord küll ei olnud, aga mõte hakkas idanema.
Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem.
Jah, sellega kaasnes vana hea dilemma. Ühelt poolt olin kahtlev, sest see on ikkagi tähtis ja suur otsus. Vastutus on võimas, seda enam, et siin juba on omajagu neid, kelle eest peab vastutama. Teisest küljest jälle tundus aeg just õige, sest kooli lõpp oli kohe kohal, minul pole endiselt ühtegi töökohta, mis mind taga nutma jääks ja Mirtel on ka sellises vanuses, et laste vanusevahe tuleks enam vähem okei. Noh, et üks ei lähe juba mehele, kui teine inimeseks saab. See oli muidugi kindel fakt, et veel ühte last mingil ajahetkel soovime saada.
Elu läks omasoodu edasi ja aprilli lõpus mõtlesin, et külalised trikitavad. Ootasin paar nädalat, mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks otsustasin testid teha, mõlemad näitasid teist õrna triipu. Otsustasin sammud seada oma arsti juurde, sest kaua ma ikka siin testitan, temalt saan kohe selge vastuse. Eksisin, arst ei andnud mulle vastus. Ütles hoopis, et ta ei saa kinnitada ega ümber lükata, sest rasedus oli nii alguses, et polnud veel korralikult näha. Küll aga nägi ta täiesti kindlalt munasarjas tsüsti. Mis seletab ära need kummalised alakõhuvalud, mis mind paar päeva olid vaevanud.
Mõni nädal hiljem läksin kordusvisiidile. Sel korral sai rasedus küll kinnituse, aga kuna see oli alles väga väike, siis ei osanud arst öelda, kas kõik on korras ja kutsus mu kahe nädala pärast uuesti läbivaatusele. Kahe nädala pärast andis arst kinnituse, et rase ma olen ja süda lööb. Nüüd ootan rõõmsalt oscar testile minekut, mis saab toimuma juuli alguses. Ahjaa, tsüst oli ka kadunud. Viimasel korral võeti mind ka arvele ja olen "ametlikult" rase koos kaartiga ja puha.
Arvestades, et Mirteliga kulus poolteist aastat enne, kui rasestusin, olen väga siiralt üllatunud, et seekord nii kähku asi tehtud sai. :D Kuigi endal on ka veel veidi veider mõelda, et nüüd kui Mirtel on lõpuks saanud iseseisvamaks, mähkmemajandust ei ole, sööb kõike, astun tagasi beebindusse, saabus minusse mingi seletamatu rahu, kui arst lõpuks oma kinnituse andis. Kõik läks kuidagi paika, elu on hernes ja mees ka kohe mitu korda armsam. Eks ole näha, kui armas, rahulik ja hernes siis kõik on, kui sünnitustoas vedelen või kui mitu kuud võtab aega, enne kui magamatus minust poolpsühho Terje välja toob. On mida oodata.
Arvestades, et Mirteliga kulus poolteist aastat enne, kui rasestusin, olen väga siiralt üllatunud, et seekord nii kähku asi tehtud sai. :D Kuigi endal on ka veel veidi veider mõelda, et nüüd kui Mirtel on lõpuks saanud iseseisvamaks, mähkmemajandust ei ole, sööb kõike, astun tagasi beebindusse, saabus minusse mingi seletamatu rahu, kui arst lõpuks oma kinnituse andis. Kõik läks kuidagi paika, elu on hernes ja mees ka kohe mitu korda armsam. Eks ole näha, kui armas, rahulik ja hernes siis kõik on, kui sünnitustoas vedelen või kui mitu kuud võtab aega, enne kui magamatus minust poolpsühho Terje välja toob. On mida oodata.
Kommentaarid
Postita kommentaar