Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet.
Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis noh, mis mul muud üle jääb. Kusjuures, vahe on üllatavalt suur. Ega ta ise ju ka välja ei puhka, kui poole ööst ringi paarutab. Ta oli nii halvas tujus, et täiesti lootusetu oli toimetada.
Oleks nüüd olnud temaga nädal aega kodus järjest, siis oleks ilmselt mitu korda keerulisem olnud, aga ta oli minuga tööl kaasas. Ta nautis ilmselt rohkem kui mina seda olukorda...
Tal oli köha, no ma ütleks, et väike köha, mis küll otseselt ei seganud, aga ee jah, oma rühma ta minna ei saanud. Mul polnud teda ka kuhugi jätta, sest vanavanemad käivad tööl ja härral oli pingeline töönädal, mis tähendas, et tema ka haiguslehte võtta ei saanud. Sain juhatajalt siis loa last endaga kaasa tassida. Ega seda haiguslehte ei oleks olnud lihtne võtta ka, sest arst tunnistas lapse terveks ja lasteaiakõlbulikuks. Kurk ei olnud punane, kopsud puhtad, nohu ei olnud, kõik timmis.
 |
| Pildistas Kadi Tommula |
Mirtel on kiire kohaneja. Seni kuni temasse suhtutaksse hästi, sulab ta kohe seltskonda, ta ei jää nurka passima või minu sääre külge rippuma, ikka otse mängima ja toimetama. Samas tunnetab ta üsna ruttu ära, kas inimene on tema osas negatiivse hoiakuga või mitte. Ma tahaks endale seda oskust, vist. Samas oli tal raske mõista, miks meil ei ole sarnased reeglid nagu kodus. Ja siis seletasin talle miljonviissadatuhat korda, et ta ei saa ülesse tulla poole pikutamise pealt, sest siis tahaksid teised ka, aga nad ei saa uneajal mängima tulla, vaid peavad voodis pikutama. Või seda, et ma ei anna talle teisi meisterdamisvahendeid, vaid kasutame kõik samu asju. Või hoopis see, et ma ei saa hoida teda süles iga kord, kui soov on, sest seal on palju väikseid, kellel tuju läheb nutuseks ja siis pean ma neid hoidma/lohutama. Peaaegu kolmese jaoks on emme ikka emme, see ei loe, et emme on parasjagu tööl. Noh, selle igatahes õppisin ära, et järgmine kord, kui on vaja last koju jätta, siis jään pigem haiguslehele, kui võtan tööle kaasa :D Südamest siiski loodan, et ta tervis peab nüüd need poolteist kuud vastu, kuni dekreeti lähen ja siis võime vajadusel paar aastat võidu kodus istuda.
Dekreediga on ka sellised lood, et ma ei saa mitte muhvigi aru :D Mõtlesin alguses, et ehk oleks mõistlik minna kuu enne sünnitustähtaega. Samas töö ei ole ju füüsiliselt raske, aju läheb palju rohkem vaja (annaks jumal, et preggobrain täismahus võimust ei võtaks) ja võiks ka poolest detsembrist minna, seda varianti pakkus ka juhataja. Samas ütles ta kohe ära, et ega ta iganädalaselt ei saada inimesi sünnituspuhkusele ja pole ekspert selles osas mis, kuidas ja kas oleks mõistlik.
Eriti tore on see, et ma ise ka ei tea, kuidas oleks mõistlik. Suurt rahalist vahet vist ei tohiks üldse kuskiltpoolt tulla, sest eelmisel aastal, mille järgi dekreedirahasid arvutatakse, ma ju tööl ei käinud ja sotsiaalmaksu maksis minu eest riik, kord lapse ja siis hiljem koolis käimise pärast. Ega ma vanemahüvitisega ka ei võida, sest sama lugu, rasedusele eelnenud aastal ma tööl ei käinud, seega miinimumi järgi see arvestus läheb. Olgu, vanemahüvitise ja lapsehoolduspuhkusega olen kokku puutunud ja saan aru. Dekreedi osas hakkan, ämmaka soovitatud googeldamise abil, aru saama vaikselt ainult sellest, mitu ükssarvikut ma pean liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et saada kokku see summa, mis peaks tulema. Aga täiesti ausalt, see on kõige viimane asi, mis mind huvitab.
Tegelikult valmistab veidi segadust see, et töötaval naisel on ÕIGUS rasedus- ja sünnituspuhkusele. Kas see tähendab, et ma ei pea seda kasutama ja on muid võimalusi või on see lihtsalt ilusasti kirja pandud kohustus? Ja millal siis oleks mõistlik jääda? Ma mõtlen, et haigekassa makstud summa läheb väiksemaks iga päeva pealt, mil olen tööl kauem, kui see 30 päeva. Samas saan selle eest palka. Ja kui nii kui nii on ainult miinimum, siis kas oleks mõistlik käia tööl võimalikult kaua? Palju üldse on see müstiline miinimum, millest iga jumala netilehekülg räägib? Kuu lõpus seiklen ämmaka vastuvõtule ja eks seal saan ka oma rumalaid küsimusi järjest letti laduda, aga kui saan soovituse jälle googeldada, siis vist pean hakkama sotsiaalkindlustusametit piirama, et mingisuguseid vastuseid saada. Tahaks ainult teada, kellel selle jaoks küll aega on!?
 |
| Pildistas Kadi Tommula |
Kommentaarid
Postita kommentaar