Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal pool ja juhul kui vajan erakorralist abi, näitan selle ette.
Septembris lähen glükoositaluvustesti tegema, mida ma absoluutselt ei oota. Samas, eks see oli muidugi teada, et ees ootab, juba varem oli sellest juttu. Tahaks väga loota, et seekord ei ole vähemalt veresuhkruga probleemi. Neli korda päevas enese torkimist ei olnud just lemmiktegevus. Samuti pidin ülesse kirjutama kõik toidukorrad, isegi imepisikesed näksimised. Sekka veel Tartusse sõitmised, mis küll ei olnud vastumeelsed, aga pigem tüütud, eelkõige pideva ootamise tõttu. Okei, ette ei maksa mõelda ja südamest loodan parimat. Õnneks mingisugust meeletut kaalutõusu ei ole olnud, kokku kõigest 3,5kg.
Samal päeval oli ultraheli ka, ikka mitu asja korraga. Otsustasin mitte Tallinnasse sõitma hakata, sest Rakverega saan omal käel hakkama, aga seal eksin juba rongijaamas ära. Kuna keegi peab ju tööl käima, siis üksi tundus mõistlikum see külastus ette võtta. Olin juba varem 95% kindel, et sugu sellel käigul teada ei saa, sest eelmise rasedusega sain juba selle "liiga suur polster ja üldse midagi ei näe!" jutu.
Samas ei olnud (vist) ühtegi muud asja kobiseda. Sellel korral tahaks küll kobiseda, sest kabinetis olin maksimum 5 minutit, kuulsin hulga numbreid, millel järge pidada ei suutnud ja lõpuks lihtsalt fraasi, et kõik on korras. Olgu, mul on hea meel, et ta sealt kohutavalt halvast nähtavusest suutis ikkagi selle kindlaks teha, aga naaaaatuke seletamist võiks ju kaasneda. Seda, kus lapse pea on, oskan juba ise ka vaadata...Nüüd plaanin panna aja tasulisse, sest tahaks natuke põhjalikumalt kuulda, mida öeldakse. Lisaboonuseks oleks muidugi see, kui saaks ka soo teada.
 |
| Foto: Kadi Tommula |
Natuke ajab närvi mustaks see, et kohati ikka iiveldab. Enamus ajast õnneks mitte, aga selline kaks-kolm korda nädalas kindlasti. Jah, mitte enam nii hullult, kui alguses, aga igal hommikul ootan huviga, milliseks päev kujuneb. Samuti ei teki enam seda unustamisemomenti. Varem läks ikka aeg-ajalt meelest ära, et üldse rase olen. Nüüd hakkab kõht juba vaikselt mõne tegevuse juures ette jääma ja kiiremate/äkilisemate liigutuste ajal tõmbab ka toonusesse. Lapse liigutused muutuvad ka iga päevaga tihedamalt tuntavaks, mis on ka väga heaks meenutuseks, et ma pole kehas üksinda.
Siit tegelikult ka üks küsimus. Oscaril öeldi, et platsenta on tagaseinas, looteanatoomias aga tuli üllatuslikult, et eesseinas. Googeldasin siis platsenta liikumist ja eriti targemaks ei saanud. Kõige mõistlikum vastus aga lükkas sellise võimaluse ümber. Õigemini olevat võimalik eesseinast tahaseina liikumine, mitte vastupidi. On see siis üldse võimalik? Ma ei väsi kordamast, et loll pea on kere nuhtlus ja ilmselgelt ei plahvatanud kohe mõte arstilt küsida.
Senine isiklik kogemus siiski toetab veidi seda tagaseinajuttu, sest Mirteli ajal hakkasin liigutusi tundma üsna hilja ja lõpuni välja ei olnud üldse eriti tuntavad. Kõhult ei olnud ka kordagi mitte midagi tunda. Temaga oli siis platsenta eesseinas. Muideks, ma sain alles nüüd teada, et eesseinas asetseva platsentaga on palju rohkem võimalikke ohte. Tahaks väga tänada erinevaid meditsiinitöötajaid minu informeerimise eest :D
Praeguse rasedusega hakkasin esimesi harvasid liigutusi tundma juba 14. nädalal. Põhiliselt õhtuti kui rahulikult lebasin. Kuskil 16. ja 18. nädala vahepeal, täpset aega ei mäleta enam, oli ka käega kõhu pealt tunda. Samas vaimus on asi ka jätkunud, nüüd lihtsalt ei pea enam rahulikult lebama tundmise jaoks. Võta siis kinni, kus või mis.
Siit tegelikult ka üks küsimus. Oscaril öeldi, et platsenta on tagaseinas, looteanatoomias aga tuli üllatuslikult, et eesseinas. Googeldasin siis platsenta liikumist ja eriti targemaks ei saanud. Kõige mõistlikum vastus aga lükkas sellise võimaluse ümber. Õigemini olevat võimalik eesseinast tahaseina liikumine, mitte vastupidi. On see siis üldse võimalik? Ma ei väsi kordamast, et loll pea on kere nuhtlus ja ilmselgelt ei plahvatanud kohe mõte arstilt küsida.
Senine isiklik kogemus siiski toetab veidi seda tagaseinajuttu, sest Mirteli ajal hakkasin liigutusi tundma üsna hilja ja lõpuni välja ei olnud üldse eriti tuntavad. Kõhult ei olnud ka kordagi mitte midagi tunda. Temaga oli siis platsenta eesseinas. Muideks, ma sain alles nüüd teada, et eesseinas asetseva platsentaga on palju rohkem võimalikke ohte. Tahaks väga tänada erinevaid meditsiinitöötajaid minu informeerimise eest :D
Praeguse rasedusega hakkasin esimesi harvasid liigutusi tundma juba 14. nädalal. Põhiliselt õhtuti kui rahulikult lebasin. Kuskil 16. ja 18. nädala vahepeal, täpset aega ei mäleta enam, oli ka käega kõhu pealt tunda. Samas vaimus on asi ka jätkunud, nüüd lihtsalt ei pea enam rahulikult lebama tundmise jaoks. Võta siis kinni, kus või mis.
Kommentaarid
Postita kommentaar