kolmapäev, 17. oktoober 2018

Hipp-hipp-hurraa

Meite mail on täna tähtis päev. Preili Pisikesel on sünnipäev. Või peaks ütlema, et oli, sest tema jaoks lõppes õhtu juba üle tunni aja tagasi :D Täna sattus meile ka arstiaeg, seega sai ta sealt sünnipäevakingiks süsti. Kahjuks kattus see visiit ajaliselt lõunaunega ja selle kogupikkuseks sai võimsad 20 minutit. See oli ilmselgelt liiga vähe ja pole imestada, et täna tuli ööuni varem kui tavaliselt. Ma üldiselt ei kurda, kuigi kuidagi ekstraveider on olla ja väga midagi tarka ei oskagi nagu peale hakata :D Lisaks süstile saime teada, et preili pikkus on 88cm ja kaalu kenad 13060g, ei midagi üllatuslikku. 
Arvestades faktiga, et täna on kolmapäev võib juba eeldada, et mingit erilist pidu me ei korraldanud. Küll aga käisid külalised laupäeval. Samuti on juba saabuv laupäev broneeritud, seega täitsa peotuks laps ei jäänud. Midagi suurt ei korraldanud ka siis, jah. Natuke süüa, kooki ja kohvi. Ma jätkuvalt ei näinud mõtet minna mõnda mängutuppa vms, sest noh, mina seal mängima ei hakka ja ega eriti palju lapsi ka ümberringi pole. Kui nüüd aus olla, siis lõpuks ükski laps ei jõudnudki pidamise päeval siia :D Õnneks tundus, et ta oli rahul ka ainult täiskasvanud seltsilistega. Vanavanemad said ka, niivõrd-kuivõrd, koogiga kostitatud laupäevase ja tänase vahel. Nüüd peame plaani vanavanaemale koogiga külla minna. 

Täna viisime lasteaeda ka kooki. Korra mõtlesin, et teen ise. Siis mõtlesin, et ikka ei jõua. Eile õhtul oli nii räige väsimus peal, et uinusin juba pool 10. Aga see ei ole see, millest rääkida tahtsin. Igatahes, otsustasin valmistoote kasuks. Kommi nagu ei tahtnud viia. Ragistasin siis ajusid, et mis võiks selline normaalne asi olla. Lasteaiast öeldi, et tooge, mida tahate, mis väga abiks tegelikult ei olnud :D Lõpuks jõudsime mingit pidi võileivatordini, mida kuskil ei olnud. Seega jäi lõpuks ikkagi üks kohupiimakook, millega ma üldse rahul ei olnud. Tähendab koogil endal ei olnud midagi häda ja Pisike oli kindlasti õnnelik, sest temast on saanud koogimaniakk, aga ise oleks tahtnud millegi parema peale tulla. Parema selles mõttes, et ei oleks suhkrut täis megamagus asi. 

Miks tal on tekkinud teema koogiga, ma ei tea, aga vähemalt korra päevas läheb ta külmkapi ukse juurde, teeb selle lahti ja seletab seejuures KOOKI KOOKI KOOKI. Üldiselt meil ei leia seda kapist iga päev, seega vaene laps peab leppima sellega, et pärast pidustusi tuleb kõvem koogipaus :D 

Lasteaiast sai ta kingiks vesivärvid. Siiani on sellised mökerdamised meil pigem olemata olnud. Aga täna mõtlesin, et ah las olla. Ammu võiks juba lasta tal nendega väheke toimetada. Ta ise ka kuidagi nii väga tahtis. Hoidis käes nagu kõige kallimat vara ja nuias paberit. Harjutamise eesmärgil siiski sai ta hetkel veel ühed natuke vanemad värvid, mis nii kui nii peaks kellegi pool kasutatud saama :D Ta ise oli rahul, seega olime kõik õnnelikud. See praegu meenutab mulle, et peaks üldse üle vaatama, mis kunstitarbed kapis peidus on. Peaks nad kuidagi ära selekteerima ja paigutama, et oleks ühes kohas (ja seejuures võiks ju kuidagi ruumisäästlikult paigutada). Samuti võiksid mingid vildikad/pliiatsid/markerid olla normaalse välimusega topsis. Mis mind tundes lõppeb purkide, pitside ja liimidega...
Hmm, mida veel võiks tuleviku tarbeks tallele panna Pisikese kohta? Noh, sööb kenasti kõike ja väga isukalt. Kohe VÄGA isukalt. Mille üle mul on ainult hea meel. On seltsiv, sõbralik ja üldiselt väga jutukas. Kui välja jätad need korrad, mil viibime seltskonnas, mis ei ole harjumuspärane. Siis võtab sulandumine veidi aega. "Kohutava kahese" perioodi pole ka peale tulnud. Vähemalt mitte nii, et liigitaksin selle sinna. Omad tujud on ikka, selle vastu ei saa. Päevad ei ole vennad. Endalgi tekib vahel jonnituju, ega ma seetõttu kohutav kahene ole. Magamisega on vot sellised lood, et seda on ja samas ei ole. Enamasti siiski läheb hästi ja see on pigem harv, et ta enda ja meie voodi vahet jookseb. Aga vähemalt ei röögi, vaid tuleb kaissu ja jääb uuesti magama, kuniks üle viskab ja oma voodi tagasi komberdab :D

Rääkimise osas jõudsin vahepeal muretsema hakata. Mitmest blogist lugesin, kuidas enam-vähem samavanad lapsed käisid arstide ja logopeedide juures, sest sõnu oli vähevõitu. Kuigi võrdlemini on üks kole asi, siis paratamatult hakkasin ise ka mõtlema sellele, kas kõik on ikka normaalsel tasemel. Veel kuu aega tagasi oli sõnu ikka väga vähe. Siis järsku hakkas iga päev midagi uut tulema ja murede väljamõtlemise lõpetasin sel hetkel, kui lapse suust tuli "ei ole minu". Okei, suudab tahtmise korral kolmesõnalist lauset moodustada, see peaks olema hea. Veidi uurisin ringi ka ja teadmine, et enne kolmandat eluaastat ei peagi sealt pikka juttu tulema, tegi olemise veel paremaks. Eks aja jooksul paistab muidugi täpsemalt. Ei kavatse praegu liiga palju põdema hakata jälle. 

Selle asemel tegeleme veel teadlikumalt erinevate arendavate mängudega. Põhiline lemmik on hetkel tähekaartid. Mitte, et väga hoolega tähti õpiks, aga laseme pilte ülesse otsida ja sõnu korrata. Ma kusjuures olin üllatunud, et esimest korda proovides suutis ta umbes pooled üles leida. Taaskord, minul on selle üle ainult rõõm. Tegelikult tahaksin neid kaarte siin ka näidata, aga millal selleni ükskord jõuan, kes teab. Varem ka ikka lasime tal raamatutest otsida erinevaid objekte, tegime hääli, vestlesime ja tegelesime, aga see praegune on kuidagi hoopis teisiti. Teadlikumad valikud, mitte möödaminnes või ainult siis, kui laps huvi tunneb. Lihtne on tegeleda siis, kui laps tunneb huvi, hoopis raskem on huvi tekitada. Õnneks on ta selles osas väga minu moodi, et nö õppimistegevus pakub vägagi pinget. Vanemad ikka räägivad, et istusin ka juba täitsa noorena tähtede ja numbrite taga ning tavalisest tilulilust eriti palju ei hoolinud. Üldiselt on nii raske seletada arusaadavalt seda,  mis on muutunud, aga ise saan vahest aru. Kunagi korralikult ära sõnastan enda jaoks selle erinevuse, annan teada :D 
Ah issand, peaaegu oleks unustanud ühe väga olulise fakti, mida ma kavatsen kindlasti 20 aasta pärast Pisikesele meelde tuletada! See laps ei ütle emme! :D Ta teab kuidas seda öelda, teab et mina olen emme, aga ta lihtsalt ei ütle seda. Issi siin, issi seal, issi igal pool. Kõik on issid. Isegi õpetajad on issid :D Pidavat olema lasteaia ajaloo esimene laps, kes emme ei ütle. Küll aga pidavat ta seal "mama" ütlema, seega äkki ma lihtsalt ootan vales keeles seda emmetamist :D Teine asi, mida ta ei ütle on onu. Kui keegi näiteks ukse taga on, siis see on tädi. Vahet ei ole, kas külaline on mees või naine, kõik on tädid. Vahel olen täitsa segaduses kogu sellest tädimajandusest :D

Eelmisel aastal ma veel ei saanud aru, miks inimesed ütlevad, et aastad lähevad kiiresti, kui lapsed majas on. Mulle tõesti tundus, väga mitmel põhjusel, nagu esimene eluaasta oleks kestnud väga-väga-väga pikalt. Tegelikult oli asi ainult selles, et ööd olid pikad. Aastad on lühikesed. Jätkuvalt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar