esmaspäev, 8. oktoober 2018

Järjekordne hambasaaga

Hakka või uskuma, et lapsed viivad hambad kaasa, kui välja nad pressid. Okei, okei, kui tõele otsa vaadata, siis jah, rolli mängib ka geneetika, hügieen ja toitumine. Mul kukkus kuidagi kõik väga ühte auku. Ühte auku selles mõttes, et Pisikese ootamise aeg, toitumise muutumine-piimatooteid jäi laksust vähemaks. Raseduse ajal vist kirjutasin ka, et üldse ei olnud isu enam "normaalse" söögi järgi. Hügieeni osa jäi küll samaks, aga ega geneetikat ju ilmselgelt ei muuda. Meil ei ole peres kõigil ideaalses seisukorras hambad, aga väga lootsin, et ma kaldun sinna seltskonda, kellel ei ole väga palju jamasid. 

Terve elu ei olnudki. Aga siis jäin rasedaks ja tuli see tarkusehamba probleem. Kirjutasin sellest siin. Hoolimata sellest, et nõgesest oli abi, jõudsin otsapidi hambaarsti juurde, sest noh, ma pigem istusin ja kannatasin mõned hetked seal, kui päevas x korda nõgest leotasin ja tampisin. Samuti ei meeldinud mulle üldse magada külmakott voodis, jahe hakkas. Hambaarst vaatas üle, ütles, et tarkusehammas on valesti kasvanud ja deformeerunud ning selle me tõmbame nüüd kenasti välja. Tõmbaski. Pärast mõtlesin tükk aega, et miks ometi varem ei läinud. 

Sealt jõudsime selleni, et üks hammas tehti veel korda ära. Mingit megamassiivset auku küll veel ei olnud, aga arstiga arutledes leidsime, et vast kõrvaldame olukorra enne, kui uuesti pisarad silmas tema ukse taga rooman. Ühe korra pidin veel minema, aga see muudkui lükkus edasi ja noh, ma tegelikult ei olegi SELLE konkreetse hambani jõudnud, sest üllatus üllatus, mul tuli tükk ära ühest tagumisest hambast. 
Pildiotsingu tooth pain meme tulemus
Pilt võetud internetist
See, et üks hammas veel kerget ravi ootab, on konkreetselt minu süü. Kuna ta ei teinud valu, ootasin lihtsalt õiget aega, millal minna. Vahepeal lihtsalt tuli nii palju muud elu vahele, et oskan öelda ainult #ups. See, et kild ära tuli, see ei ole üldse minu süü. See oli täiesti lambine hetk, pühkisin põrandat, tundsin, et mingi kõva tükk oli suus. Alguses ei saanudki aru, et see hambast oli. Veel vähem sain aru, millisest hambast. Järgmisel päeval tegi terav serv keelele haiget ja viisin kenasti pildi kokku. 

Jap, ma teadsin, et pean uuesti võtma sammud hambaarstile. Panin lausa ajagi juba kirja. Aga midagi tuli vahele ja pidin tühistama. Ma teadsin juba siis, et ühel päeval jõuab kätte hetk, mil ma nutan patja ja neelan valuvaigisteid, aga ma lihtsalt ei osanud ennustada palju armuaega saan, enne kui pidu pihta hakkab. Kuna ta eriti tunda ei andnud, möödus september ja lõpuks sain aja oktoobri lõpuks. Vaikselt elasin edasi, kuigi eelmise nädala alguses hakkas tasapisi juba tunda andma. Kui ma vaid oleksin osanud aimata, mis edasi saama hakkab....

Väga kiiresti muutus valu üpris tugevaks. Hakkasin võtma valuvaigisteid. Nii umbes ühe enne magamaminekut, kui tõesti oli nii valus, et muidu ei suutnud uinuda. Mind küll ei ahvatle eriti tableti söömine, aga hambavalu ka kannatada ei tahtnud, kui parasjagu on nii hea võimalus, et saan võtta. Nädala lõpupoole oli valu juba nii tugev, et tundsin seda terve päeva. Laupäeva öösel magasin ainult valuvaigistite naljal. Mis põhimõtteliselt tähendas siis seda, et võtsin sisse, jäin magama. Mõned tunnid hiljem ärkasin valu peale uuesti ülesse, uus tablakas ja jälle magama jäin uuesti siis, kui valu järgi andis. 

Siis ma veel ei teadnud, et elul on midagi huvitavamat varuks. Eile veetsin terve päeva valudes. Sellistes pisar-silmanurgas-valudes. Proovisin veega loputada, korduvalt. Mõtlesin, et ehk on seal mõni toidutükk või jumal teab, mis asi. See ei aidanud. Võtsin valuvaigistit, see ka ei aidanud. Terve päeva (ja öö) peale kulus lõpuks terve leht ära. Kui nüüd eriti täpne olla, siis õige natuke tablett mõjus. Valu, mis enne oli ülimegasigaräige muutus lihtsalt megasigaräigeks. Ehk siis tõi leevendust, aga päriselt ära ei kadunud. Nii ma siis elasin-süüa ei saanud, juua ei saanud, lõpuks tuli välja, et magada ka ei saanud. Ma ütlen ausalt, sünnitusvalu ei olnud ka nii hull, kui see, mis viimased paar päeva minuga toimunud on. 

Kõige hullemal hetkel hakkasin googeldama, kas leidub võimalusi hambaraviks ka nädalavahetustel. Leidub, Tallinnas ja Tartus. Seejuures olid nii suured hinnad, et odavam oli üks öö kannatada, kui pärast mitu kuud eelarveauku lappida. Odavamaid variante oli ka, jah. Aga need olid selleks ajaks juba suletud. Eks see on muidugi mõistetav. Arstid on ka inimesed ja tahavad vabu päevi. Aga ma olen ka inimene, kelle hammas juhuslikult tegi sellist valu, et sure või ära. Äkki oleks aeg leida mingi võimalus hädaolukorra hambaraviks ka nädalavahetuseti (ja seejuures mitte ainult Tallinnas ja Tartus.)? A ja no, mõni asutus oli näiteks avatud laupäeviti. Tore, aga mul oli juba pühapäev, ikka pidin edasi piinlema. Oleksin olnud nõus ka veidi kallimat hinda maksma, aga kui lugesin, et juba visiiditasu on 43€, pidin, vabandust väljendi pärast, perseli lendama. Sinna otsa oleks tulnud kõik muud protseduurid, minu puhul siis suure tõenäosusega juurekanalite avamine, puhastamine, ravimi asetamine ja hamba kinni panemine. Sinna otsa siis veel ka bensiin ja parkimine. Kahjuks veel ei ole leiutatud autot, mis sõidab veega ja saab käekotiks kokku pakkida... 
Pildiotsingu tooth pain meme tulemus
Pilt võetud internetist
Pärast meeleheitlikke katseid mingi lahendus leida, sain aru, et PÄRISELT ei ole muud võimalust kui kannatada ja tulla täna Tapale. Mu ainus lootus oli telefonitoru otsas halada ja vajadusel ukse taha kraapima minna. Õnneks seda viimast siiski tegema ei pidanud ja täna lõunapaiku saavad mu piinad oma lõpu. Kui hambaarsti õde ütles, et ehk pean veidi ootama, oleksin tahtnud naerma hakata, sest pärast KAHTE päeva ootamist on mõni minut või mõni tund täielik lapsemäng. Kahjuks ma ei saa naerda, valus on. Kõht on ka hullult tühi, üritan siin vaikselt näksida mingeid pehmemaid toiduained, aga nii väärakas tunne on. Vasak näopool on kenasti paistes ja suu hästi lahti ei tule. Jap, hambapesu oli niii-ii lõbus üritus hommikul 

Täiesti siiralt, ma ei jõua ära oodata, millal jälle valuvabalt elada saan. Õnneks on ainult pisut vaja veel oodata. Üritan sinnamaani end elus hoida. Kusjuures. Kui ma otsisin ülemist linki, jäin neid kommentaare vaatama ja seal soovitati vietnami salvi (kuldtähe salv) määrida sellele kohale, kus valutab. Kuna mulle meenus, et vanematel seda on, katsetasin. See aitab, see tõesti aitab! Valus on endiselt, aga mitte nii nagu enne. Pole juba mitu päeva nii vähe valu tundnud, kui praegu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar