teisipäev, 30. oktoober 2018

Võit Photopointist

Ma vahel ikka osalen nendes loosimistes, mis tehakse erinevates blogides ja facebookis. Varem tihedamini, nüüd harvem. Enamasti muidugi siis, kui jääb silma midagi lahedat lapsele. Vahel ka siis, kui midagi lahedat endale. Mõnda aega tagasi loosis lipsuke oma blogis välja 4x100 tasuta pilti photopoint lehelt. Ma seal kommentaariumis kirjutasin, et see on täielik universumi märk, sest ma juba niiiii pikka aega heietan seda mõtet, et peaks hakkama ilmutama. Muidu on ühel hetkel terve hunnik neid. Lõpuks tuli välja, et mina osutusin üheks õnnelikus võitjaks. Aiiiii, kui hea meel mul oli selle üle! 
See oli üldse hea päev piltidele. Lisaks võiduteatele sain sõnumi selle kohta, et Pisikese lasteaiapildid on tellimiseks valmis. Neid muidugi veel kätte saanud ei ole, aga no varsti. Mulle ikka tohutult meeldib see tänapäevane elu, et ei tule sulle patakat pilte koju kätte, vaid saad sõnumi, logid sisse, mõtled-vaatad, teed paar klikki, siis maksad ära ja voilaa, varsti juba pildid käes. Jääb ära see tüütu ühe käest teise kätte ja teise käest kolmanda kätte. Aga see selleks, ma tahtsin muust rääkida. 

Sain siis teada võidust ja tõesti olin õhinas, ma ei jõudnud õhtut üldse ära oodata, et saaks vaatama ja valima hakata. Tahtsin muidu samal õhtul kohe teha, aga avastasin, et pildid on välisel kõvakettal ikka väga sorteerimata. Seega võtsin hoopis selle ette. Lõpuks muidugi pooled pildid valisin välja. Teise poole võtsin järgmine päev ette. Kuna ma päris igast sessioonist ei tahtnud kõiki pilte, siis lõpuks mahtus 100 pildi hulka esimesed pool aastat Pisikese elust. 
Mis muidugi jätab mulle veel 1,5 aastat, mis tuleks lähiajal ilmutusse saata. Lihtsalt seetõttu, et ma ühel hetkel ei avasta, et peaksin välja laskma mingi seitsme aasta jagu pilte. Albumiga olid sellised huvitavad lood, et alguses see üldse ei sümpatiseerinud mulle. See ei ole selline tavaline taskutega variant, vaid hoopis kleebitav. Need kiled käivad pealt ära, paberi pind on liimine ja sinna peab siis pildid ja sildid paika panema. Kui kõik on sätitud, tuleb kile lihtsalt ilusti peale tagasi asetada. Kuigi ma ei olnud vaimustuses albumist, siis meeldis mulle kohutavalt kaanepilt. Ja tegelikult, kui lõpuks olin valmis saanud, siis täitsa hakkas meeldima juba. Ei ole ebameeldiv vaadata või katsuda või misiganes. Selline veidi omamoodi armas. Sildid tegin samuti ise. Mõõtsin, joonistasin, lõikasin ja kirjutasin. Ma olin pärast 100 pildi taha kirjutamist niigi tüdinud. Siis aga sain aru, et pean sildid ka tegema.... võttis ohkama küll, aga ära tegin :D Rõõmustasin veel, et õnneks ainult 100 pilti, mitte 1000 korraga. Igaks juhuks mainin, et hoolimata liimisest paberist, saab nii pildid, kui ka sildid kenasti kätte. Seega ei pea kartma, et need päris igaveseks nüüd just SELLESSE albumisse jätma peab. Ostsin ma selle ilusa pildiga isendi Tapa kohalikust raamatupoest puhtalt seetõttu, et välimus jäi silma ja meeldis.

Päris kõike, mis tahtsin ei saanudki, osad pildid olid liiga halva kvaliteediga selle jaoks. Elu seisma muidugi ei jäänud, võtsin järgmised. Mulle hullult meeldis see süsteem, kuidas photopointis tellida on. Kuidagi nii lihtne ja arusaadav. Isegi mulle, kes ma netist tellin umbes ühe asja aasta jooksul :D Mind valged ääred häirima ei hakanud, seega vajutasin iga pildi juures mahuta. See tundus ka kõige parem mõte, et vältida peadest ilma jäämist või muud huvitavat pulli, mis võib valesti minna. Muideks, ma olin megaüllatunud, et laupäeval tellisin ja juba teisipäeva hommikul olid nad pakiautomaadis! Väga kiire värk, isiklikult ootasin, et sellega läheb veidi kauem.
Me siiani vaidleme, et kas kass on pirakas või oli laps ülitilluke :D Arvestades faktiga, et Meheraasu käed mahuvad kenasti täpselt ümber lapse kokku, siis ilmselt ikka oli asi tema kasvus ja suuruses. Mulle väga meeldib vaadata albumeid. Arvutis vahel vaatan muidugi ka pilte, aga paberil on ikkagi hoopis midagi muud. Mitte, et mul oleks mingi komme kindlate aegade tagant vaatama hakata, aga vahel lihtsalt tuleb tunne peale, et võiks meenutada ja heietada. Liiga palju muidugi heietada ei saa, siis tuleb jälle titeisu :D Ma enda piltidega olen jõudnud sinnani, et nad võivad HETKEL olla rahus omal kohal. Kuigi nendega peaks ka hakkama uuesti tegelema. Tähendab pildid on korras, aga albumid said kahjustada Pisikese käte läbi, kui suurem uurimisperiood oli :D 

Kusjuures, kui vahepeal tundus, et see sada pilti ei mahugi albumisse ära, siis lõpuks jäi 1-2 pildi jagu veel ruumi üle ka. Oleksin ma algusest peale targemalt paigutanud, oleks rohkemate jaoks ruumi jäänud, aga see selleks. Poole pealt enam ei viitsinud uuesti kõike lahti lapata ja nii on ka hea. Nüüd muidugi pean järgmise satsi jätma sinna perioodi, mil viitsin jalad alla võtta ja poodi minna uuesti, et uus album osta. Tahaks midagi samas stiilis. Mitte, et see mingi must have asi oleks, aga ikka ilusam, kui on sarnased, mitte 10 erinevat. Aga aitab küll nüüd diivanil tagumiku laiaks istumisest. On aeg minna kööki, et oleks järgmisel nädalal jälle mõni retsept letti laduda :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar