neljapäev, 4. oktoober 2018

Saan aru, et ei saa endast üldse aru

Ma ei ole päris kindel, mis mul viga on, aga midagi on. Tähendab, mitte otseselt. Ideepoolest peaksin olema täie tervise juures, isegi käsi ei valuta enam #halleluuja. See-eest jooksis ära...elurõõm? See on ka tegelikult vale väljend. Pigem kadus ära tahtmine tegutseda. 

Või siis on mul jälle liiga palju vaba aega? Ise mõtlen küll, et ajal, mil Pisike veel lasteaias ei käinud, olin kuidagi produktiivsem. Mul oli siis väga piiratud aeg toimetamaks neid asju, mida oli parem teha ajal, kui laps kõrval ei ole. Aga täielik müstika on näiteks see, et suvel lugesin kuu ajaga läbi umbes 10 raamatut ja nüüd jõuan vaevu nädalas 20 lehte läbi. KUIDAS ma küsin, kuidas on see võimalik?

Nüüd on kogu aeg selline "aega on homme ka" suhtumine. Siis jõuab homme kätte ja ikka on homme aega küll. Lõpuks on selline seis, et midagi tehtud ei saa. Põhiline probleem seisneb vist selles, et ma ei suuda üldse keskenduda. Nagu mitte üldse. Hakkan midagi tegema ja lõpetan hoopis kümnenda asjaga. Või siis võtab väikse asja tegemine aega nii mitu tundi, et endal on ka lõpuks piinlik. Näiteks täna. Mõtlesin, et vaatan ära ühe saate, mis organisatsioonikäitumise loengus õppejõud palus vaadata. Lõpuks kulus mitu tundi enne, kui päriselt pooletunnise saate vaatamiseni jõudsin. 

Sest enne seda oli ju üliväga vaja pesu kohe pessu panna. Siis vaatasin, et paras juust on juba peas, selge peapesu it is. Ma küll ei tea, kuidas on omavahel seotud kohvi ja peapesu, aga kohutav isu tuli peale. Tegin kohvi, jõin kohvi. Siis jõudsin alles selleni, et davai, vaatab saate ära. Aga siis plahvatas, et panin masina lühikese programmi peale. Seega polnud mõtet saadet käima panna. Ma ei tahtnud poolitada vaatamist. Masin lõpetas, siis kuivamapanek, uus masinatäis. Oi jälle tahaks kohvi. Üks e-kiri, teine kiri, koduste tööde listi korrastamine. Ühesõnaga miljon muud väikest pisiasja, mis oleks võinud tegelikult ju veidi oodata. 
Pildiotsingu im going crazy meme tulemus
Pilt võetud internetist
Kogu selline sihipärane tegutsemine nõuab konkreetset enese sundimist. Tegelikult mulle ju meeldib õppimine. Varem ei ole selline probleem mind kimbutanud, et vaatan tühja näoga ekraani ja mõtted seiklevad kümnes kaares. Jah tõesti, see ei ole ainult õppimisega, vaid suht kõigega. Eile pidin hakkama süüa tegema ja enne seda konkreetselt tund aega mõtlesin, et kohe lähen ja hakkan pihta. Siis hakkas pihta hoopis see, et otsiks lastele tänaseks juba riided välja kooli ja aia jaoks. Siis veel nipet näpet... 

Kuna see mõte muudkui hüppas, siis lõpuks lihtsalt hakkasin sundima end ühele kindlale asjale korraga mõtlema. Näiteks koorisin kartuleid ja terve see aeg korrutasin endale koori kartuleid. Muidu oleks jälle hakanud mõtlema, et peaks väiksed asjad kapi pealt kotti ära panema. Või sellele, et ühe kapitäie riideid peaks veel ära sorteerima ja ringi tõstma, et Pisikese kõik riided oleksid võimalikult mõistlikult paigutatud. Veel üks hea näide sellest, kuidas mu toimetamine venib: kirjutasin eilset pirukaretsepti umbes täpselt tund aega. Kirjutan ja peas käis hoopis mingi muu mõte, mis kaotas ära selle mõtte, mida kirja panna tahtsin. 

Iseennast ajab ka juba närvi, sest halloooooo, nii ei kannata elada. Ma saan aru, et midagi häirib, midagi on veidi valesti. Päris hulluks veel minema ei hakka, suudan hoolitseda enda ja teiste eest, AGA miski ikkagi on veidi kaldu praegu. Nii palju siis ongi kasu kõigist nendest tundidest, mis olen veetnud erinevates psühholoogialoengutes või kodus eneseanalüüse kirjutades, (siia sobiks praegu see raske ohkega smailike, seega palun kujutage nüüd seda ette :D) ennast päriselt aidata ikkagi kuskiltotsast ei oska. 
Seotud kujutis
Mul ei ole otseselt juurde tulnud stressiallikaid, pigem on neid (õige pisut) vähemaks jäänud. Aga see tülpimuse tunne on nii kohutavalt peale pressinud. Hästi kummaline on see, et ma tunnen ennast nii kohutavalt väsinult. Ei, mul ei ole raske ärgata ja isegi unetunnid on jõudnud normaalse inimese tasemele, aga organism on kuidagi väsinud. Mõtlen praegu, et tegelikult see ongi mu põhiline vabandus iseendale: väsimus. Teeks midagi-ei saa, väsinud. Teeks midagi teist-ei saa, väsinud. Positiivselt poolelt: kui ise saan aru, et mingi probleem on, siis järelikult ikka täitsa pekkis veel endaga ei ole :) Homme on jälle parem päev, või siis ülehomme, või äkki hoopis kuu aja pärast. Lühidalt öeldes siis kunagi ikka tuleb see parem päev. 

Siit nüüd arenes mõte, et äkki on hoopis miskitsorti vitamiinipuudus? Ühtegi asja ma endale ekstra sisse ei söö ja vabalt võib tegelikult olla kogu see väsimus ja emotsioonide/tujutuse möll hoopis sellest. Lähme paari nädala pärast Pisikesega arsti juurde, peaks paluma vereanalüüsi vms. Äkki olen hoopis mõne aine defitsiidis, mitte hulluks minemas :D 

Ps. oskab keegi soovitada, mis aitaks juuste väljalangemise vastu? Täna ummistasin vanemate juures äravoolu peaaegu ära, sest lihtsalt peotäis juukseid tuli sujuvalt pesemise käigus. Niisama kätega tõmmates tuleb samuti paras ports. Kammimisest ei tasu üldse rääkima hakata. Mul on lihtsalt tunne, et varsti kõik karvad peast läinud ja võin parukate poole vaatama hakata :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar