Esmaspäeval kirjutasin oma meeleolukast nädalavahetusest, mil mulle tuli külla kutsumata küllaline nimega hambavalu. Postitus on leitav siit. Lubasin juba siis, et jagan oma edasist kogemust ka. Nagu seal ütlesin, arstile sain juba sama päeva lõunast. Suruti mind söögipausi ja järgmise patsiendi vahele. Mul on selle üle hea meel, ainult arstist on veidi kahju, võtsin pool ta lõunapausi ära :D
Läksin istusin siis tooli ja arst vaatas üle ning see meenutas vestlusi kunagise matemaatikaõpetajaga. Kõigepealt ta pool tundi rääkis, mis kõik on ülihalvasti ja siis ütles, et muidu kõik ilus. Hambaarst oli samasugune. Alustuseks rääkis, kuidas olukord on ikka ššššiiiiit, mis šššiiit, aga lõpuks ütles, et üldiselt on mul väga ilusad hambad :D Mulle tundus küll nagu ta oleks rääkinud vähemalt pooltest hammastest, millel on varsti oodata parandamisvajadust. Okei, päris nii hull ei olnud, aga põhimõtteliselt peaksin hakkama kiiremas korras kasutama hambaniiti. Mu hambad on väga tihedalt koos ja sinna vahele hari ei saa ja see põhjustabki neid probleeme, mis mind tulevikus ootavad.
Samuti rääkis ta hambaharjakahjustusest. Rääkis, et ma peaks ostma kõvasti pehmema harja ja vaatama üle hambapesuvõtte, sest soovituslik on ikka ringjate liigutustega pesta. Ma vaatasin lolli näoga otsa, sest üldiselt eeldasin, et oskan hambaid pesta, aga kae nalja. Sellest sain muidugi nii palju innustust, et kavatsen lähiajal sukelduda hambaharja maailma ja soetada uue. Seda nii endale, kui ka teistele.
 |
| Pilt on võetud internetist |
Nii palju sai selgeks, et tegemist on räigemat sorti närvipõletikuga. Lisaks on deformatsioon üli halva koha peal ja ravimine saab päris fun ja pikaajaline olema. Ta tegelikult oleks tahtnud hakata vaikselt pihta, aga isegi tuimestus ei aidanud valu ära võtta. Õigemini valu võttis ära, aga nii kui ta puutus hammast ennast, oli selge, et seal ei anna hetkel veel midagi ära teha, sest ideepoolest peaks seda närvi seal torkima ikka üht- ja teistpidi. Lõpuks pandi mulle närvi suretamiseks rohi, valuvaigisti ja ajutine plomm. Maksin oma 14.22 ära ja tulin tulema. Teadmisega, et pean sama hamba pärast seal käima veel 3-4 korda.
Loo moraal? Käige hambaarsti juures rohkem, kui ainult hädapärast. Ma olen üpris kindel, et seda agooniat oleks saanud ära hoida, kui ma poleks pidevalt visiite edasi lükanud. Tagantjärgi tarkus on ka tarkus. Ma enda vabanduseks ütlen, et hambaarsti kabinet ei ole üldse mu lemmikkoht. Lapsena sain nii halva kogemuse, et hirm on jäänud siiani sisse. Õnneks on arst väga tore, seletab mida teeb, kus teeb. Hoiatab, kui võib valus olla. Kiidab kenasti. Naersin pärast, et olen seal toolis nagu väike laps, iga asja eest öeldakse tubli :D Mu lemmikosa on see, kui midagi küsitakse, aga samal ajal on umbes kolm töövahendit suus ja siis peab seal mingeid imelikke nägusid tegema #rõõmväikestestasjadest
Igatahes, nüüd on seis selline, et istun oma ajutise hambaplommiga ja loodan, et see ei kao ära enne uut visiiti. Küll anti lahke luba helistada, kui valu peaks hulluks uuesti minema või on muid probleeme. Samas võiks elu veidi halastada, et kõik läheks kenasti uue ajani. Valu õnneks kadus ära, seega saan jälle normaalse inimese moodi magada ja peaaegu normaalse inimese moodi süüa :D
Heietasin seda mõtet ka, et kui nüüd see piinarikas periood selle ühe hambaga läbi saaks, peaks viima Pisikese ka sinna. Ta polegi veel jõudnud selleni. Samas soovitatakse päris palju lapsele hambaarsti tutvustamist juba varakult. Ma eriti sinisilmne ei ole, seega kahtlen sügavalt, et ta enda suhu laseks arstil vaadata, aga eks kunagi peaks ju selle ka ette võtma. Tahaks jälle, et keegi ütleks ette, kuidas peaks seda situatsiooni lahendama hakkama :D
Kommentaarid
Postita kommentaar