reede, 14. detsember 2018

Laura Markham-Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed

Kuigi oma töö sain valmis kirjutatud, tundsin soovi läbi lugeda ka need raamatud, mis veel olid käes, aga seal ei kajastu. Üheks selliseks oli Laura Markham'i Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Eelmises raamatupostituses ilmselt kirjutasin ka, et kasvatusalaseid raamatuid vaadates ei kirjuta ma ilmselgelt ülesse erinevaid punktikesi, vaid lasen loodusel teha oma töö ja võtan kaasa selle, mis meelde jääb. 

Selles raamatus pöörati eriti palju tähelepanu sellele, kui oluline on õige kiitmine. Õige selles mõttes, et kui laps tuleb pildiga, siis ei tohiks kiita mitte seda pilti, vaid seda, et laps üldse joonistas. Näiteks: "oi, tubli, see on väga ilus pilt" asemel võiks öelda, et "sa nägid kõvasti vaeva, räägi mulle, mis pildil on". Laps saab kiituse selle eest, et nägi vaeva mitte selle eest, et ta joonistas. Lõpptulemuse kiitmine tekitab lapses lõpuks tunde, et ta on tubli ainult siis kui asi on hästi välja tulnud. Lapsevanema ülesanne võiks pigem olla tööprotsessi kiitmine, sest tulemus on enamasti suhteline. Lapsele endale ehk üldse ei meeldi ja see tekitab segaseid tundeid. 

Mul endal on sellega veel raske. Terve elu harjunud üht pidi ja ümberhäälestamine on keeruline, aga ma püüan. Selles raamatus oli veel palju erinevaid punkte, lisaks kiitmisele pöörati rõhku ka lapsega sideme loomisele ja sellele, kuidas vanemal on võimalik paremini oma emotsioone kontrollida. Kes on huvitatud kasvatusteemalistest raamatutest, siis ma tõesti soovitan seda. Siin ei olnud ainult kuiv teooria vaid ka praktilised nõuanded, kuidas võiks toimida ja mis võiks aidata.

Teate mis veel on raske? Kuna ma ennast selles vallas järjepidevalt harin, siis hakkavad vaated muutuma. Ma ei oska kuidagi teistele inimestele enda ümber seda selgeks teha, millist lähenemist tahaksin. Eks see ole arusaadav ka, mõnes mõttes. Vanu harjumusi on raske muuta ja näiteks oma vanematele väga pinda ei käi, kui just otseselt ei ole mõni selline asi, mis tõesti ärritaks. Aga härraspoolele tahaks rohkem neid asju sisse juurutada, sest kes ikka üht last suunab ja kasvatab, kui mitte vanemad. Seejuures võiksime mõlemad võtta ühe suuna, mitte jaurata iga üks erinevalt. 
Tegelik põhjus, miks sellest raamatust üldse juttu teen on aga selles, et see aitas, vähemalt seni tundub nii, lahendada meil ühe mure. Pisikese unest olen ma siin rääkinud üht ja teistpidi. Kord läbi huumoriprisma ja teine kord jälle nutuvõru suu ümber. Öösiti ikka on olnud häda sellega, et ta tõuseb ja jaurab ning magama ei taha uuesti jääda. 

Eluliste näidete hulgas oli Laura Markham toonud välja ühe poisi loo, kes samuti öösiti jauras. Selle põhjuseks oli ärevus ja hirm, et vanemad kaovad vahepeal ära ja jätavad ta üksi. Ma küll olin kõhkleval seisukohal, et selline asi võiks Mirtelit vaevata, aga samas kaotada ei olnud mul ka midagi. Seega ühel õhtul võtsin kätte ja ütlesin talle enne uinumist, et ta võib rahulikult tududa, sest emme ja issi ei kao öösel kuhugi ning ta ei pea selle peale ärkama. Jah, ma olen teadlik, et lause oli täiega kohmakas, aga see oli lambine otsus ja polnud aega pikalt kaaluda ja sõnu ritta seada. 

Olen seda lauset nüüd igal õhtul öelnud ja ehk on tegemist lihtsalt kokkusattumisega, aga laps magab tunduvalt paremini. Ärkab ta endiselt vahel ülesse, aga uinub kohe uuesti, kui ütlen talle, et me oleme siin, me ei lähe kuhugi, tudu edasi. Skeptik minus natuke kardab, et see siiski on heade ööde ja lause kokkusattumus ja raudselt selle postitusega sõnun nüüd kõik ära ka, aga no annaks taevas, et seekord ikkagi tabasin kümnesse ja me saame sellest probleemist jagu. Praegu on tegelikult veel vara hõisata muidugi, olen seda taktikat nii umbes nädalakese proovinud alles, aga hoidke pöidlaid, eks. 

On siin veel neid kelle laps(ed) on öösiti halvad magajad olnud? Kuidas lahenduse leidsite või aitas ainult aeg? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar