Ümberkorraldused

Ma võtsin vastu ühe otsuse. Mitte küll eluliselt olulise, aga sellise, mis mõjutab blogi. No niivõrd-kuivõrd mõjutab. Mõni ilmselt ei pane tähelegi, teine ehk tänab taevaisa, et tema piinad lõpetati. Mina olen korraga nii kurb kui rõõmus. Nimelt on mul plaanis teha pausi nädalamenüüdes. Kuigi kodus toimetan endist viisi köögis edasi ja planeerin toidukordi nädalamenüü ja poenimekirja abil, siis siin see enam täismahus kajastust ei leia. 

Tekkinud on kergekujuline ajapuudus, sest tegutsemist on palju ja leida seda aega, et kirjutada põhjalikke postitusi seitsme päeva toidust, on kujunenud ootamatult raskeks. Eriti kui arvestada, et soov lihtsalt jutustada ja mõtteid jagada on muutunud ajaga järjest suuremaks. Ma ei taha, et siia kirjutamisest saaks tüütu kohustus, aga sinnapoole on olukord hetkel liikunud retseptide osas, sest tunnen teatavat survet, justkui ma PEAKSIN iga viimse kui õhtusöögi siia kirja panema. Tegelikult ei ole keegi seda käskinud/palunud/anunud, vaid see oli üheks viisiks end väljendada. Lisaks hakkavad osad toidud juba korduma ka ja kaua ma ikka teile iga nädal kirjutan, et pange potti juurviljad ja keetke nad pehmeks, et suppi saada. 

Ehk ühel päeval tulevad nädalamenüüd samal kujul tagasi, kes teab. Seni aga kavatsen hakata tegema valikuid ning siia jõuavad ainult need retseptid, mis mulle endale tõesti-tõesti väga meeldisid, kõnetasid mingit pidi või tõid kaasa endaga nii huvitava feili, et kohe pean teistega jagama. Samuti ei kavatse ma üldises plaanis ära kaduda. Kirjutamine on nagu teraapia ja seda nurka visata ei plaani.

Ega muud juttu ei olnudki, pidasin lihtsalt vajalikuks mainida, mis plaanid edasiseks on. Statistikat uskudes on teid siia juba omajagu kogunenud ja tundus aus teavitada, enne kui lihtsalt uue lähenemisega lagedale tulen. Või siis tahtsin hoopis endale kinnitada, et see on täiesti okei. Mis saab olla selle jaoks parem viis, kui avalikult välja ütlemine.