Otse põhisisu juurde

Halan, täiega

Täna on konkreetselt selline päev, et istuks lihtsalt toanurka maha ja ootaks surma. Mitte midagi ei jõua ega taha teha. Räige kass tuli juba hommikul peale ja siiamaani ei ole ära läinud.

Mul oli täiesti mitu ebaloogilist põhjust, miks mu tuju üle keskmise pekkis on:

  • Ma ei saanud hommikul magada, kuigi Pisike seda tegi ja kõik olid kodust läinud
  • Pisike magas liiga vähe
  • Pisike magas liiga palju
  • Pisike keeldus viimasest pikutamisest enne ööund ja seetõttu oli ta viril
  • Toas oli liiga palav
  • Ma tegin teist korda tule alla liiga vara 
  • Ma pidin Meheraasule tegema kohvi ja süüa, kuigi ma seda üldse ei tahtnud
  • Ma pesin ainult kaks masinatäit pesu
  • Mu märg pesu võtab toas liiga palju ruumi
  • Jne
Ma võiks reaalselt seda nimekirja sama tobedate põhjustega jätkata hommikuni. Absoluutselt kõik tundus nii vaevaline/raske/keeruline/mõttetu. Sellist emotsionaalset ameerikamäge mäletan ma raseduse ja imetamise ajast. Aga ma ei ole rase ega imetav ema, et siis hullus much hakkab peale tulema? Ma loodan, et see on mingi beebipillide kõrvalmõju mitte mu katus ei sõida kodus istumise pärast.

Tegelikult oleks mul sõpra vaja. Noh, kedagi sellist, kes oleks piisavalt lähedal, et näiteks iga päev koos jalutamas käia või niisama titejutte rääkida ja kohvitada. Okei, titejutte ei pea rääkima, aga päris dialooge võiks küll pidada. Ma ei viitsi üldse üksinda ennast välja ajada (ja ma tean, et päriselt ma ju ei ole üksinda, aga magav laps ei ole just kõige suurem kaaslane). Aga kus sa võtad, kui ei ole võtta.

Olgu, ma tean, et see kõik läheb ühel hetkel üle, aga jube raske on oodata, millal see üks hetk kätte jõuab. Pisike on ju tore ja äge on olla ta ema. Siiani mõtlen, et uskumatu, millega ma hakkama olen saanud. Aga samas ei vähenda see fakti, et kuigi õpin kogu emadusega väga palju uut, olen kaotanud ka suure tüki endast ja see annab aeg ajalt tunda. 

Pildiotsingu funny stressed mother meme tulemus

Muideks, praegu on üle pika aja selline hetk, et Pisike magab, Meheraasu ja Mudilane ei ole veel jõudnud ja mina saan rahulikult oma õhtust kohvi juua. Ei tasu vist mainida, kui kuradi meeldiv on olla üle pika aja üksinda teadmisega, et keegi sinult midagi ei oota?

Kommentaarid