Otse põhisisu juurde

Meie pere ja muud loomad*

*Ei, ma ei räägi saatest, vaid vahelduseks inimloomadele, meie pere lemmikutest.

Ma kasvasin korteris. Ema ei lubanud lemmikloomi, sest tema jaoks oli koerte/kasside elamine korteris peaaegu võrdne piinamisena ja igasuguseid närilisi on ta kartnud nii kaua kui ma mäletan.

Kui me kolisime maale, siis olin kindel: meie majja ei tule ühtegi pudulojust. Noh, kassi võtmise jutt hakkas pihta põhimõtteliselt siis, kui asjad olid lahti pakitud. Ma lubasin Meheraasu maha jätta, kui kass majja tuleb.
Aga elul olid teised plaanid. Maal ikka hiiri liigub eksole. Minu esimesteks "lemmikloomadeks" said neli hiirt, kes vägivaldselt sisse kolisid. Mingi piirini ma leppisin sellega, sest kassi ma ikka ei tahtnud. Viimaseks piisaks sai hetk hommikul, kui tulin vetsust ja mõlemalt poolt jooksid hiired ja nad põrkasid elutoa uksel kokku. Sel hommikul ärkasid Mudilane ja Meheraasu röökimise peale, et kurat, me võtame kassi. Meiega liitus Miki.


Hiirtest saime lahti ja mina olin pööratud kassiusku. Mingi aeg otsustasime võtta teise kassi veel. Tuli Mirri. Tema oli selline elukas, kes sõna ei kuulanud ja lasi täis kõik, mis heaks arvas. Omavahel said nad hästi hakkama, nunnasid pidevalt koos. Ausalt, kui nad mõlemad toas olid, siis ainult koos. 


Teadupärast jäi nende mõlema eluke kahjuks lühikeseks. Mõtlesime, et aitab, rohkem ei võta kiisut. Ja siis tuli taaskord võimas hiirteinvasioon. Kui ma sain teada, et meiega on liitumas Pisike, leidsin, et eelistan kassi hiirtele. Nagu tellitud poegis naabri kass samal päeval, kui meie saime rasedusest teada ja vahi lopsu, Mikil oli jooksuaeg enne surma... :D Igatahes liitus meiega Miki teisik Ruudi.


Paras elukas on see. Suurem kui Pisike, eriti kaalult suurem. Vahepeal kippus ründama, aga nüüd on asi korras. Algselt oli plaan, et temast saab ainult toakass, aga elu läks juba võimatuks ja tüütu oli pidevalt jälgida, kas ta nüüd saab uksest välja või mitte. Nii kui esimese tiiru õues tegi, muutus rahulikuks. Tore, ma tegelikult teadsin seda juba ette, sest Mikiga oli sama seis. Ta on täielik sülekiisu, ainult nühiks ja nurruks. Kuna ta on nii kuradi raske, siis on öösel suht võimatu ennast keerata, kui härra on voodisse nüginud ennast :D Mudilasega nad siiani kipuvad tülli minema, aga ehk saavad nad oma erimeelsustest varsti üle :D

Paar aastat oli meil hamster Pätu, kes eelmise aasta lõpus ära suri. Triin kinkis ta Mudilasele sünnipäevaks. Minult loomulikult ennem ei küsitud, aga Meheraasu oli rõõmuga nõus, kuigi teadis, et mulle see mõte meeltmööda ei ole. Ja läkski täpselt nii nagu ma olin ennustanud: igasugune söötmine/jootmine/puhastamine jäi minu teha, kuigi suure suuga lubati, et ma ei pea midagi tegema. See kõlab nüüd koledalt, aga mu ainus lohutus algusest saadik oli, et vähemalt ei ela ta kaua. Aga mis teha, ei ole mulle seda närilise soolikat antud. Lisaks on meil elamises kass, kes tarbiks neid õhtusöögiks, kui nad väljaspool puuri oleksid. Aga ainult puuris on neid ka pisut kurvavõitu vaadata. Edaspidi selliseid elukaid meie elamisse kohe kindlasti ei tule. 

Ma seda olen kunagi maininud, et Mudilasel oli vanavanaema juures rott? Vahepeal taheti see elukas meie juurde tuua. Well, hell no! Õnneks seekord suutsin vastu panna nii kaua, et ta jõudis ennem jõuda mulda, kui meie juurde. No tõesti, siin elavad niisamagi hiired, miks ma peaks ühe veel puuri pistma, et talle pidevalt otsa vahtida? :D

Kalad olid meil ka. Või õigemini olid Mudilasel taaskord vanavanaema juures. Need tõi Meheraasu siia. Ma ütlesin kohe alguses ära, et mina süüa ei anna ja akvaariumit puhastama ei hakka. Ausalt, ma siiani ei tea, kuidas ma peaks seda tegema. Ei teagi, kas asi oli selles või siis lihtsalt ei viitsinud Meheraasu nendega tegeleda, aga nemad ei ole enam meiega. A vähemalt sai ruumi juurde. Meil oli see hullult suur akvaarium ja see võttis nii kohutavalt palju ruumi. Ainus positiivne asi selle lahmaka juures oli see, et valgustus oli öösel mõnus :D

Ma hästi pikalt tahtsin võtta koera, aga Meheraasu ei olnud nõus (vahi õiglust, hamstri toovad koju, aga mina koera ei saa). Nüüd, pärast 22 aastat ootamist, sain ma lõpuks omale karvapalli. Kahjuks mul temast veel pilti ei ole, aga küll jõuab. Ma ei saa üldse aru, miks ma olen pidanud 2 aastat pidama läbirääkimisi, enne kui aru saadi, et jah, majas võiks olla koer. 

Praeguseks ongi siis järgi jäänud ainult koer ja kass. Ma leian, et see on täiesti piisav. Kellel ikka on aega kogu aeg tõmmelda saja erineva looma vahet. Samas, vahel juba hirmutatakse nende närilistega... hoidke pöialt, et neid ei tuleks. :D

Kommentaarid