Hakkasin ükspäev Rakveres bussi peale astuma. Järjekorras ootas ka üks väga jutukas vanem härra, kes väga soovis suhelda. Selge - ilmselt elab üksinda ja tal on lihtsalt suhtlemisvajadus. Kuna ta oli väga jutukas, jäi ta ka teistele silma. Kui härra minu ees bussi läks ja juhi juures kohmitses, kuulsin kuidas üks tagapool seisev daam ütles teisele: "Kus need sotsiaaltöötajad nüüd on? Inimene kõnnib ringi, riided nii räbalad seljas. Võiks ju anda talle tasuta riideid. Muidu on igal pool need töötajad, aga maal üksi elavat vanainimest ei märka!"
Ütleme nii, et mu taluvuspiir pandi väga kõvasti proovile ja kange tahtmine oli ümber pöörata ja veidi "valgustust" jagada. Mida aeg edasi seda rohkem ma ärritun sellise jutu peale, sest jube lihtne on etteheiteid teha. Aga mis on reaalsus?
Esiteks, vallas elab tunduvalt rohkem inimesi, kui on sotsiaaltöötajaid. See ei ole päris nii, et igale inimesele on oma privaatametnik. Selle jaoks, et piirkonna sotsiaaltöötaja üldse teaks kontrollida või tegelema hakata, peaks keegi talle seda teatama. Abi võib paluda inimene ise (mida eakate puhul juhtub harva), naaber, lähedane, sõber või ükskõik kes, kui ta tunneb, et konkreetsel isikul on raskusi hakkamasaamisega. Rõhutan siin, et jutt on täiskasvanust.
Jah, sotsiaaltöötajal on enamasti ülesandeks kaardistada oma piirkonna elanikke, võimalikke probleeme jne, aga reaalsus on see, et kui su piirkonnas on sadu majapidamisi, ei jõua sa kõigi juurde kontrollivatele koduviisitidele ja küsida, kas abi on vaja. Sa tegutsed siis, kui juba on olukord, mis vajab võimalikku sekkumist.
Teiseks, riided. Jah, eks ikka ole võimalik leida viise, kuidas materiaalsete asjadega aidata. Aga jälle ei saa kedagi sundida. Kui inimene ikkagi tahab kõndida ringi oma kümme korda lapitud jope ja kinnastega, siis ta seda ka teeb. Kui ta ei tunne vajadust teisiti toimimise järele, siis need riided võivadki sinna kapinurka seisma jääda. Ei saa aidata inimest, kes ei taju ise probleemi olemasolu.
Inimese enda tahe on ilmselt kõige olulisem aitamise juures. Rõhutan veelkord: täiskasvanuga ei anna mitte midagi ette võtta, kui ta seda ISE ei taha. Sellisel juhul on sotsiaaltöötaja ainsaks võimaluseks teda veenda, seni kuni käib klikk ja ta on nõus pakutud abiga. Täie tervise juures ja endaga üldiselt hakkama saavat inimest ei saa kohtu kaudu hooldekodusse suunata, eestkostjat määrata või mingit muud imetrikki teha. Selle jaoks peab päriselt vajadus olema. Sellel vanahärral ei olnud vajadust püsiva kõrvalabi järele, ta tahtis vaid jutustada.
Ma ei väida praegu, et kõik ametnikud, kes peaksid selliste olukordadega tegelema, oleksid oma kohale sobivad. Mõni teeb tööd lihtsalt selle pärast, et raha on vaja teenida ja kõik inimlik on kõrvaline. Aga ma tahaksin uskuda, et hoopis rohkem on selliseid inimesi, kes tahavad tööd teha, aidata ja on hingega asja juures. Ma ei taha välja paista ka sellisena, et tean sada protsenti, kuidas sotsiaalvaldkonnas töö käib. Küll aga olen seda maitsnud veidi siit ja sealt ning tulemuseks siiski on see, et tööd on palju, rahastust vähe, inimressurssi vähe, aega veel vähem. Ja siis kui käivad läbi sellised laused nagu eespool kirjas, siis ei teagi kas nutta või naerda. Säilitagem siiski inimlikkus, ka siis kui tegemist on ametnike või teiste töötajatega kõnealuses valdkonnas. Neil on samuti omad piirid ja kohustused, millest üle astuda ei või, aga see on juba hoopis pikem teema.
Inimese enda tahe on ilmselt kõige olulisem aitamise juures. Rõhutan veelkord: täiskasvanuga ei anna mitte midagi ette võtta, kui ta seda ISE ei taha. Sellisel juhul on sotsiaaltöötaja ainsaks võimaluseks teda veenda, seni kuni käib klikk ja ta on nõus pakutud abiga. Täie tervise juures ja endaga üldiselt hakkama saavat inimest ei saa kohtu kaudu hooldekodusse suunata, eestkostjat määrata või mingit muud imetrikki teha. Selle jaoks peab päriselt vajadus olema. Sellel vanahärral ei olnud vajadust püsiva kõrvalabi järele, ta tahtis vaid jutustada.
Ma ei väida praegu, et kõik ametnikud, kes peaksid selliste olukordadega tegelema, oleksid oma kohale sobivad. Mõni teeb tööd lihtsalt selle pärast, et raha on vaja teenida ja kõik inimlik on kõrvaline. Aga ma tahaksin uskuda, et hoopis rohkem on selliseid inimesi, kes tahavad tööd teha, aidata ja on hingega asja juures. Ma ei taha välja paista ka sellisena, et tean sada protsenti, kuidas sotsiaalvaldkonnas töö käib. Küll aga olen seda maitsnud veidi siit ja sealt ning tulemuseks siiski on see, et tööd on palju, rahastust vähe, inimressurssi vähe, aega veel vähem. Ja siis kui käivad läbi sellised laused nagu eespool kirjas, siis ei teagi kas nutta või naerda. Säilitagem siiski inimlikkus, ka siis kui tegemist on ametnike või teiste töötajatega kõnealuses valdkonnas. Neil on samuti omad piirid ja kohustused, millest üle astuda ei või, aga see on juba hoopis pikem teema.
Ma ei õigusta selle postitusega seda, et inimesed jäävad mõnikord abita. Küll aga kutsuksin ma ülesse kõiki rohkem märkama, abivajajatest teada andma ja vajadusel/võimaluse piires ka ise abistama. Ma ei ole isiklikult kokku puutunud ühegi sotsiaalvaldkonna töötajaga, kellel oleksid selgeltnägija võimed. Seega olgem inimlikud ja aidakem üksteist.
Väga õige arvamus!
VastaKustuta