Ilmselgetel põhjustel olen mitmes grupis, kus teemaks on lapsed ja nende kasva(ta)mine. Kuna potiteema on meite mail hetkel väga aktuaalne, siis eriti hea meelega loen selleteemalisi postitusi. Seni tundub, et inimesed jagunevad kaheks: need kes võtavad vabalt ja jooksvalt, teiselt poolt need, kes silmad punnis üritavad lapse potile saada ühiskonnas aktsepteeritud ajaks.
Mina kuulun sellesse gruppi, kes võtab vabalt, sest milleks mulle see stress? Äkki ma räägiks teist juttu, kui sotsiaalne surve oleks suurem, aga keegi pole näpuga näitama tulnud. Ehk keegi kuskil kellelegi kirub, ma seda ei tea, aga otse mulle pole keegi midagi öelnud. Tegelikult, arst juba aasta tagasi rääkis, et vaikselt võiks poti suunas vaadata, seega seda visiiti, mis oktoobris ees ootab, veidi pelgan. Samas sinna on nii pikk aeg, et äkki selleks ajaks juba saab kilgata mähkmevabadusest.
Sel ajal kui need potijutud tähtsamaks muutusid, keeldus laps isegi poti peal istumast. Ma juba siis uurisin, et kuidas see potil käimine nagu välja peaks nägema. Asju tuleb ikka teha siis, kui laps selleks valmis on. Variant oleks olnud teda sinna vägisi suruda, aga kui ma oleks vastu saanud karjuva lapse, kes potti nähes teises suunas jookseb, siis kuidas see aidanud oleks?
Lasteaed on aidanud nii palju kaasa, et praegu on ta huvitatud potil käimisest. Küll mitte oma väiksel potil, pigem suurel. Mis on kergelt problemaatiline, sest ehk keegi mäletab, vets on meil veel õues (jap, iga päevaga ootan järjest rohkem seda, millal biopuhastit paigaldama tullakse, et saaksime vetsu valmis ehitada). Kenal soojal päeval ei olegi hullu, aga sellise ilmaga, kui taevast tuleb terve päeva padukat ei taha kohe üldse teda ligunema võtta. Öösiti ka ei kujuta hästi ette seda õue jooksmist temaga hetkel, eelkõige seetõttu, et mõnusalt külm on sel ajal.
Olgu, see oli lihtsalt hala siia vahepeale. Ta mõistliku seletamise ja veidikese veenmise peale ikka saab aru, et vahel on vaja väikest potti kasutada.
Teine pikk probleem oli see, et ta ei öelnud, millal potile tahab. Õigem oleks vist öelda, et iga küsimise peale ütles, et ei taha ja siis kui juba tahtis, tuli kohe mähkmesse, mis tundus täiesti lõputu ringina. Praegu hakkab see ka mööda minema - ta ütleb tunduvalt rohkem õigel ajal, et tahab vetsu. Samuti ei ütle enam automaatselt ei selle peale, kui küsida, vaid mõtleb ja siis otsustab. Seega kerge võit on olemas.
Ta tegelikult oli ühel nädalavahetusel mitu tundi ilma mähkmeta nii, et õnnetusi ei juhtunud. Magamamineku ajaks panin mähkme alla, sest sel ajal ta ei funktsioneeri veel põiekontrolliga, vähemalt minu arust. Eks mingi aeg peab katsetama, kuidas läheb. Praegu pean plaani, et juulis, kui on soojad ilmad, kõigil puhkus, võtaks mähkme alt ära ja vaatab siis, mis saama hakkab. Samas pead panti ei pane, et juulis mähkmed kokku pakin, vaatan jätkuvalt jooksvalt.
Ükspäev omakeskis arutasime Raidoga, et selline poolpidune potitreening on tsill, keegi ei stressa, võtame vabalt, laps ei põe. On jõudnud ise selleni, et tahab potile, tahab olla mähkuta, suudab registreerida ära kui on häda. Ei ole meeletult õnnetusi, pesupesemisi, põrandate pesemisi. Mokaotsast tunnistas härra isegi seda, et ehk ta alustas suurema neiuga omalajal liiga varakult potile treenimisega. Minul varasemaid kogemusi ei ole, aga kui kogemustega inimene ütleb, et oleks võinud varem ka sellist stiili kasutada, siis tundub, et käitume õigesti.
Ma tegelikult ei saa üldse aru, kes, millal ja kuhu pani kirja mingi kindla aja korralikult potil käima hakkamiseks. Lausa kurb on lugeda selliseid postitusi, kus vanema jutust saad aru, et ta on väsinud, laps on väsinud, miski ei suju, aga PEAB, sest keegi viibutab sõrme. Päris peabki! Kui ma midagi õppinud olen selle kahe ja poole aastaga, siis seda, et vanem võib ka kõrvadel kõndimise ära õppida, aga laps hakkab erinevaid asju tegema ikka siis, kui ise selleks valmis on.
Kommentaarid
Postita kommentaar