esmaspäev, 11. september 2017

Käisime laadal, taasavastasin kudumise ja sügistalgud olid ka

See nädalavahetus oli kuidagi üllatavalt tihe, arvestades, et viimasel ajal oleme olnud kuidagi eriti kodused. Reedel otsustasime, et lähme käime Rakveres. Mudilasele oli nii kui nii vaja rohud ära osta ja Tapale tellides oleks alles esmaspäeval saanud. Kasutasime käiku kasulikul eesmärgil ka: käisime turvatoole vaatamas, et aimu saada, mida pakutakse.

Laupäeval oli Jänedal sügislaat. Meheraasu teatas, et tema ei ole kakssada aastat juba ühelgi laadal käinud ja nüüd on minek. Mis sai minul selle vastu olla, eriti arvestades seda, et nii kui nii plaanime Pisikese lõunaune aega nihutada hilisemaks. On näha, et talle piisab ühest pikemast unest üldiselt, aga pool 12 magama minnes, ärkab ta hiljemalt kell 14. Mis omakorda tähendab seda, et enne ööund on ta üliväsinud, aga vahepeal magama panna ka nagu ei saa, sest 1)ta ei ole unine, kui on normaalne aeg 2)ta jääb uniseks siis, kui enam ei ole mõtet magama panna. Praegu igatahes tundub, et nädalavahetus mõjus hästi ja saab uue uneaja paika. Soovige edu eksju! :)

Kuigi ma mõtlesin, et midagi ostma küll ei hakka, pidin oma sõnu sööma. Pisikesele sain 4 raamatut 5€ eest. Mul oli nii raske leti juurest ära tulla, sest oleks veel mõnda tahtnud, aga ma mõtlesin, et ei tasu hulluks ka minna. Aega on raamaturiiuli täiendamisega.


Ma olen läbinisti raamatuusku ja kavatsen sujuvalt suunata ka Pisikest raamatute poole. Juba praegu vaatame neid koos (loe: ma näitan pilti, loen ja häälitsen, tema üritab ära süüa). Seda taluõue raamatut saab otstarbekamalt kasutama hakata küll mõne aasta pärast, aga pole hullu. Mul on iga kord hea meel näha, et talle pakuvad need huvi, vaikselt õpib lehekülgi keerama. Raamatud on meil kogu aeg nähtava koha peal. Hoian pöialt, et ta on lugemise osas minusse, sest praegu näen Mudilase pealt imeliselt, kui raske on saada lugema laps, keda absoluutselt see ei huvita.

Kõndisime edasi ja järsku ühe leti ääres ütles Meheraasu, et kuule, meil on ju uut suhkrutoosi vaja. Me ju juba ammu räägime sellest. Tähendab, minust on see mööda läinud, et me sellest juba AMMU räägime ja kohe lausa VAJA on, aga kaasa läksin ideega sellegi poolest. Mulle hullult meeldis, et müüja oli hästi sõbralik ja jutukas, samas ei surunud kuidagi peale enda tooteid. Toos maksis 8€.


Kuna ma pean plaani vahetada välja Pisikese mänguasjaparki, sest see sisaldab natuke liiga palju kõrinaid ja liiga vähe eakohaseid asju, uurisin pikemalt mänguasju. Sealt midagi siiski valituks ei osutunud, sest ei olnud selliseid, mis oleks silma jäänud. Korra vaatasin ksülofoni, aga minust jäi see sinna. Küll aga käis Meheraasu laupäeval õhtul sõidus ja tõi lapsele siiski pilli ära. Ma küll oleks eelistanud mõnda, millel on vähem plastikut ja rohkem puitu, aga 6.20€ eest on ksülofoni piisavalt. Pisikesele ka tundub, et meeldib. Õigemini meeldib talle see, kui meie sellega helisid toodame. Ise ta veel hästi pihta ei saa, kuidas täpselt sealt muusikat välja saab. 


Nii. Ja selle kõige tipuks, mind tabas soov kududa. Kohe, nüüd ja praegu. Ma ei ole väga pikka aega vardaid kätte võtnud. Tunnistan ausalt, et oskan teha ainult väga lihtsaid asju, nagu näiteks salle ja pöidlata käpikuid. Õnneks läheb neid viimased sellel talvel veel vaja, nii et päris kasutult ei teinud tööd. Samuti ei ole ma osav mustritega ja no üldiselt on ikka väga väga väga palju ruumi kuhu kudumisvaldkonnas areneda. Samas ei ole mul ka piisavalt kannatust, et teha midagi suurt. Hea, et on väike modell olemas, kellele teha. Esimesed kindad said suhteliselt ruttu valmis, aga on veidi lopergused siit ja sealt. Sain juba alguses aru, et olen täiesti roostes omadega. Lisaks jäi pisut liiga lühikeseks osa enne kahandamist (terminoloogiakunn olen). Arvestades minu minimaalseid oskuseid ja aega, mis on möödunud viimasest korrast, kui varrastega midagi tegin, võib isegi rahule jääda. Praegu pean vaikselt plaani, et võiks proovida ja nikerdada ning kuskile suunas areneda, aga ilmselt viskab mingi hetk jälle üle. Siis maandun tikkimise juurde uuesti :D


Pühapäeva hommikul sättisime enda sammud mõisa juurde, sest sügistalgud olid. Koristati tormimurdu ja surnud puid. Kõik tegid tööd, me Pisikesega olime lihtsalt ilusad ja jalutasime edasi -tagasi. Mind ikka paneb üllatuma, kui vähe ma tegelikult neid inimesi tean, kellega ühes külas juba paar aastat elanud olen. Ma ei liialda, kui ütlen, et pooli inimesi nägin elus esimest korda. Ma isegi kortermajas elades teadsin rohkem enda naabritest, kui nüüd :D
 Õnneks oli seal üks väike tegelane veel, niiet Pisike ei olnud ainuke selline, kes niisama ilus oli. Nii lahe on vaadata, kuidas need kaks väikest omavahel hakkama saavad. Kusjuures, kõik kõndima hakkamise edusammud on siiani tulnud pärast seda, kui lapsed omavahel kokku on saanud. Eile näiteks hakkas Pisike automaatselt jalgade peal edasi liikuma, mitte ei visanud põlvili maha, kui oli vaja teisele järgi minna. 

Ega siin enam pikka pidu ei ole, varsti on jalad korralikult all ja siis alles õige lõbu algab. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar