Praegu on jälle selline kopp ees, tahan-ahju-kõrval-toanurgas-surma-oodata tunne peal. Olen varemgi öelnud, et ma ei kannata väga hästi magamatust. Olgu, mu organism on juba harjunud sellega, et und on vähe, aga reede ja laupäeva öö ületasid ka neid piire.
Reedel veel väga hästi välja ei biitinud, mis toimub. Pisike oli lihtsalt hästi rahutu ja magas halvasti. Kaotas oma lutti pidevalt ja max draama pool ööd. Iga paari tunni tagant käisime Meheraasuga kussutamas. Laupäeval vaatasin, et oh johaidii, nohu hakkab tulema. Lootsin, et sellega asi piirdub. No ei, õhtuks oli palavik ka platsis. Panime küünla ja lootsime, et ehk hakkab lapsel kergem ja ta saab magada. Selle peale ma ütleksin lihtsalt he he he... tähendab, lõpuks muidugi sai, aga sellele eelnev.. ma mõtlesin, et viimased terve mõistuse riismed kaovad.
Panime lapse siis mähkme väel voodisse ja tekk peale. Arvestades, et ta EI maga käed lahti, ei mõista mina absoluutselt, miks sellist katsetust teha oli vaja. Pool tundi jauramist, sain aru, et nii ei maga meist keegi öösel. Küsisin Meheraasu ema käest, et mille pagana sisse ma teda mähkida võin. Soovitas voodilina. Okei, hakkasin voodilinasse panema ja avastasin, et pool voodit on khmmm kakine (ja ja, too much information). Ok, hakkasin linu vahetama ja last korda tegema, läks järgmised 15 minutit. Mässisin ta linasse, panin teise lina peale fliisteki otsa vastu nägu, kussutasin magama. Ning nii jooksin toa vahet järgmised 3 tundi. Sellist jauramist ei ole minu mäletamist mööda mitte kunagi olnud. Kuna ta eelmise küünla sõna otseses mõttes välja lasi, panime mingi hetk uue. Lõpuks jõudis kätte ka söögiaeg ja pärast seda ta lõpuks uinus. Küll ainult kolmeks tunniks, aga asi seegi raskel ajal. Siis tuli uus söögiring ja neli tundi und. Selle jooksul küll käis hull nihelemine ja lutisõda, aga mis sest ikka. Kella kuue aeg tegin süüa, aga preili otsustas siiski ennem uuesti magama vajuda, kui kohale jõudsin.
Terve eilse päeva käis ka räme mauramine. Ma olin eelmisest kahest päevast juba nii läbi omadega, et õhtu lõpuks ei jõudnud taevaseid jõude ära tänada, et magama saan. Samas, ega eilne uinumine ka väga rõõmsalt ei kulgenud alguses. Kõht täis ja voodisse, jäi ilusti magama ja pool tundi hiljem ärkas. Kussutasin umbes 15 minutit ja panin voodisse. Kuna palavikku enam ei olnud, otsustasin, et panen talle peale selle teki, mis alati. Voilaa, Pisike magas hommikuni. Oleks ma teadnud, et see aitab, oleksin kohe nii teinud :D Parim osa asja juures on muidugi see, et kuigi Pisike magas nagu nott, siis mina olin iga kahe tunni tagant üleval. Mis kuradi eluiroonia see on selline.
Ja mina veel kartsin, et kellakeeramine mõjutab last...
Õnneks on lapsel tervis jälle enam-vähem korras. Nüüd on minu kord oma emotsionaalne seis korda saada jälle.
Kommentaarid
Postita kommentaar