reede, 22. juuli 2016

Puhkus haiglas

Eelmine teisipäev oli üldiselt nagu iga teine tore päev. Käisin praktikal ja vanemate juures. Õhtul tsillisin kodus. Tundsin ennast halvasti pisut ja läksin täitsa varakult isegi magama. Järgmiseks päevaks oli planeeritud võib olla tripp praktikakohaga ja tahtsin ilusti välja puhata.. Tundsin, et kõht on kuidagi imelik, aga eeldasin, et gaasid jälle. Muretsema hakkasin siis, kui sain aru, et persse, need küll gaasid ei ole. 

Tõusin ülesse, trampisin mööda elamist ringi ja muudkui hädaldasin, et valus on. Meheraasu juba harjunud sellega, et mul igalt poolt ja kogu aeg valus on, alguses ei reageerinudki kuidagi. Lõpuks vaatas, et ma ei reageerigi üle ja küsis, et issand jumal ega ma sünnitama ei hakka!? Oskasin ainult vastu turtsuda, et kus kurat mina tean, ega ma varem seda teinud ei ole ju. Pakkus, et äkki läheks EMOsse, aga läksime hoopis magama. 

Hommikul kui äratuskell käis, helistasin emale ja küsisin nõus, sest no kes veel aidata oskab, kui mitte oma ema. Sain kategoorilise keelu kodust väljuda eesmärgiga minna praktikale ja käsu minna arstile. Ega ma ikka ei arvanud, et midagi väga pahasti on. Pikutasin edasi veidi, siis käisime tiiru Mudilase ja Meheraasu perearsti juures, viisime kooli mõned dokumendid ära ja käisime vallas koolibussi asju ajamas ning silmaarstile panime ka aja kirja. Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et davai, käime mul vanemate juures, ootame ema ära ja lähme Rakverre. Noh igaks juhuks. Meheraasu tund aega oodata ei viitsinud ja nii me siis võtsime ikkagi Mudilase kaasa. Ma veel naersin, et ise tead, ega mina õues ootama ja igavlema ei pea lapsega :D 

Mulle ausalt ei meeldi arstid. Ma hakkan värisema ja tudisema kui pean enda pärast nendega dialoogi laskuma. Tahtsin EMO ukse taga ringi keerata ja ära minna, sest tundsin imelist tervenemist, aga Meheraasu naaksus vastu, et me oleme juba siin, käid ära ja kõik. Sain suht ruttu tiraažiõe? jutule ja kohe suunati edasi uuringutele. Haiglasse sisse võeti juba ennem kui arstiga kohtunud olin. Istusin seal valveämmaka juures klomp kurgus ja naeratasin nagu ogar, sest muidu oleksin nutma pursanud. Ausalt, üks mu suurimaid hirme on haiglasse jäämine. Tänks lapsepõlv ja selle traumad. 

Anti mulle siis telkmantel öösärk ja sussid, näidati ära, kus on voodi ja vets ning jäin ootama. Istusin siis seal toolil endal käes ainult rahakott ja rasedakaart, sest ei pidanud vajalikuks telefoni kaasa võtta. (Note to self, alati kanna telefoni kaasas, eriti siis kui arvad, et sul ei lähe seda vaja). Käisin siis ultrahelis ja läbivaatusel. Olid emaka kokkutõmbed ja emakakael ka pisut avatud (täpset avatust ei tea siiani, sest ise olin liiga ehmatanud, et küsida ja keegi täpsemalt midagi ei öelnud). Proovisin veel küsida, et ÄKKI ikkagi saaks kodus kuidagi miskit teha, aga ei anna arstidega vaielda ja nii ma sain loa, et minna autosse telefoni järgi ja paluda endale asju tuua. 

Meheraasu esimene küsimus oli, et miks nii kaua läks. Ma panin vastu, et kuuuuuuule, selline värk, et ma teeks väikse puhkuse siin haiglakeses. Ta ehmatas alguses täitsa ära, aga lohutasin teda (okei, rohkem ennast), et kui hästi läheb, siis ma ei sünnita meie last ära 26. nädalal. Andsin talle nimekirja asjadest, mida mul vaja läheb ja läksin tagasi ootama. 

Ja siis ma istusin seal ilusad 5 päeva. 3D/4D ultraheli ajal istusin ka sees. Täitsa kurb oli sellel päeval olla, sest ma nii ootasin tegelikult seda. Papsi sünnipäevale ma ka minna ei saanud, aga vähemalt saadeti mulle salatit :D Õnnelikud on inimesed, kes suudavad päeval magada. Aeg oleks läinud umbes 4x kiiremini, kui ma oleks suutnud uinuda, aga ükskõik kui suur väsimus ka peale ei tulnud, mina uinuda ei suutnud. Uni ei olnud hea ööselgi, rääkimata siis päevasest ajast. Kord oli palav, siis suri külg ära. Kuna ma sain esimesel kahel päeval 4 süsti ja ülejäänud päevadel 3 süsti ning kõik need olid otse kanni, siis muutus keeramine päris valulikuks. Ja mu lemmikosa oli see, et põhiliselt pidin olema pikali... oh jezuz, no esimesel päeval suutsin, teisel päeval ka läbi häda, kolmandal mõtlesin, et siia ma suren :D Aga ei ole hullu, üle ma need päevad elasin. Pühapäev venis nagu tatt, eks nad ju ütlevad, et ootaja aeg on pikk. Kell 18 oli mul tunne, et päev ei jõuagi õhtusse, Meheraasu seevastu kurtis, et päev on nii kiiresti läinud ja pole veel midagi õieti tehagi jõudnud. 

Ja esmaspäev oli täielik venimise tipp. Ma ausalt ei liialda, nii oligi. Ainus asi, mis toimus kiiresti oli hommikune süst, isegi hommikusööki pidi kauem ootama kui tavaliselt :D Vaatasime, kuidas üksteise järel kõik lähevad kenasti kodupoole ja viskasime nalja, et meid on lihtsalt ära unustatud :D Lõpuks siiski sain ultrahelisse ja kuna minul olid kaebused kadunud ning UH ka toonuseid enam ei näidanud, lubati mind koju. Oh seda rõõmu, samm läks kohe kiireks. Ise veel meenutasin endale, et hallooo, ei tohi kiirustada, aeglaselt pead loivama, aga noh jah :D Räigelt hea oli, kui sõbranna järgi jõudis ja ma tõesti loodan, et enne sünnitust ma nende arstidega enam ei kohtu. 

Nüüd ma siis olen kodus nagu väike vanainimene. Liikumiskiirus võib olla sama suur kui teol, pean palju puhkama, asju tõsta ei tohi ja väga pikki jalutuskäike samuti ei soovitata. Ma saan väga hästi aru, miks see vajalik on, samas tõstatab see kõik ühe pisitillukese probleemi, milleks on praktika ja kool. Kaks nädalat pean kindlasti olema rohkem kodune, mis tähendab, et isegi kui ma läheksin pärast seda edasi praktikale, siis pikki päevi ma ikkagi teha ei tohi/saa.. Peangi hakkama tegelema selle probleemiga, sest no ei tahaks koolile üle 200€ puuduva 9EAP eest ka maksta. Ehk on mingeid võimalusi, kuidas see probleem lahendada, ilma, et peaksin paberid välja võtma või ennast oinaks maksma. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar