Närvipõletik vol 2 ehk annaks taevas mulle kannatust

Septembri alguses halasin SIIN, et mu keha andis alla ja tegelen närvipõletiku raviga. Ütleme nii, et esialgsest kümnest päevast on kuidagi saanud kaks kuud. Jah, ma võimlen endiselt. Mul juba nii palju seiklusi olnud selle põletikuga, et kirjuta või raamat ja nii palju on meid veel koos ees ootamas, aga alustagem algusest, eks.

Ma jäin pooleli selle koha pealt, et sain diagnoosi ja tabletid. Läksid kümme päeva mööda, valusööstud ei kadunud. Läks veel nädal mööda, asi vaikselt edenes, aga mõned valusööstud nädalas ikka esinesid, seega arst tööle ei lubanud kohe. Palus veel nädala kodus olla, nii igaks juhuks. Nädalaga sööstud ära ei kadunud, sain hoopis käsu end neuroloogile kirja panna. 

Aeg õnnestus saada üsna ruttu, 15. oktoobriks Paidesse. Ma küll õnnelik ei olnud selle üle, sest mul on väga minimaalselt häid kogemusi sellega, kui tee viib kaugemale Märjandi tanklast. Arsti nime googeldamine ka midagi head ei ennustanud. Oli nii head kui halba, aga domineeris see viimane. Minul halbu sõnu öelda ei ole - viisakas, kontrollis väga põhjalikult, tähelepanelik vastuvõetud info osas ja erinevalt kolmest õest, kes enne vastuvõttu kabinetis jutustasid, oskas ka tere öelda. kui koridoris ootavast patsiendist mööda kõndis. 

Pärast vestlust, toksimist, surkimist hambaorgiga ja koordinatsiooniharjutusi kinnitas dr. Kaarlõpp perearsti pandud närvipõletiku diagnoosi. Saime hea kõhutäie naerda ka. Saatekirjas seisis, et mul oli augustis äge mandlipõletik, mitte kõrvapõletik. Lihtsalt faktilise täpsuse huvides - mu mandlid lõigati ära aprillis 2011...

Sain juhised tabletikoguse suurendamiseks ja soovituse ise vaadata, kas lähen tööle või mitte. Suurenenud tabletikogus tegi jälle mõnusalt uimaseks, senise ühe tabletiga kaks korda päevas olin juba harjunud, seega otsustas perearst järgmisel päeval, et ta ikkagi ei lase mul veel päris vabakäigule minna ja jätab nädalaks veel koju, et keha harjuda saaks. Võeti ka üks vereproov, nii igaks juhuks. 

Kirjutades käib see ajas liikumine kiiresti, seega oleme otsapidi jõudnud eelmisse reedesse, mil jälle oma jalad arstikabineti ukse taha vedasin. Ütlesin, et on juba parem, aga et ikkagi käivad mõned valusähvakad, mis küll õnneks ei kesta pikalt ja kaua ei sega. Aga sellest arstile piisas - ikka istun kodus. Aga igav ei hakka, kui nii võib öelda. sest sain suunamise tasulisse valgusravisse, millest kunagi hiljem kirjutan (ilmselt postituses närvipõletik vol 3, kui samas vaimus edasi läheb) ja teen siin voodood magnetplaastritega. A vana hea tabletikoguse suurendamine oli ka. Nüüd saan võtta põhimõtteliselt ühe lehe päevas...

Olen siin üht- ja teistpidi mõelnud, milles on põhjus, et see jura ikka mööda ei lähe. Vestlustes teiste inimestega on tulnud üsna üheselt välja, et ravi toimimisel on üsna oluline osa, üllatus-üllatus, mitte närvitseda, vaid olla võimalikult stressivaba. Olengi siin vaikselt samme astunud selles suunas, et stressitase madalam oleks, seda nii tööalaselt kui ka kodus. Töötemaatika sügavamad sopid jätan enda teada, aga ausalt, tundsin füüsiliselt, kuidas koorem õlgadelt langes pärast direktori jutul käimist. 

Üritan siin üldse mingit "olen täiega zen, ei taha kõike nüüd ja kohe" mõttemaailma omaks võtta ja vist läheb enam-vähem hästi. Harjumuspärase käitumise ja mõttemaailma mahasurumine on olnud üks paras vastik teekond, aga väga ootan, millal vilju saab noppima hakata. 

Kõige rohkem ärritab mind praeguse põletiku juures see, kui kiirelt tagasilangus tulla võib. Ma olen nädalate kaupa üritanud endast mingit buddha munka välja võluda, skeemitanud ja mõtteid juhtinud. Hea, et veel mediteerima pole kukkunud eks ja asi juba edenes (ilmselgelt) ning siis vihastasin ühe korra väga korralikult. Mitte selline tilluke ärritumine, vaid ikka selline korralik silme-eest-on-must vihastamine ja voilaa, mul jälle vasak kõrv valutab, silma all on väga pinges tunne ja pea pole ka see, mis peaks. 

Seega ma suht eksinud, sest ei kujuta ette ka kaua see jura siin veel kestab. Kui valgusravi mingit ime ei tee, istun edasi sama targalt kodus. Jõuan üha rohkem mõtteni, et ehk oleks tark vahetada ringi ja ise lapsehoolduspuhkusele jääda. Oleks ehk tervisele kasulikum kui annaksin endale aega rahulikus tempos ravida ja terveneda.