laupäev, 7. jaanuar 2017

Kümne päeva pärast ei ole ma kolm kuud korralikult maganud

Esiteks, ma ei talu magamatust. Ma muutun rõvedaks mõrraks, kes tahab, et teistel oleks vähemalt sama halb, kui mitte veel hullem. Ma turtsun, plärtsun ja vingun. Lõputult. Okei, ma olen nüüd õppinud ennast  tagasi hoidma, sest no kurat, ise ka juba vaikselt ei viitsi, aga kuradi raske on. Aga vähemalt suutsin ma Meheraasule selgeks teha, et rasedahormoonid ei ole kõige hullem katsumus tema elus.
Nagu tellitult on Mudilane viimasel ajal kohe eriti sõnakuulmatu. Mõni aeg tagasi ütles mulle üks psühholoog, et ignoreeri ja kõnni minema. No jeesus ja maarja, kuhu mul kõndida on? Tähendab, ma kõnnin küll, aga enamasti Pisike süles, mis nagu seab veidi piire, sest ega ma temaga koos õue ära ei kõnni, eriti kui seal -20 kraadi parasjagu on. Aga ausalt, ei saa mina aru, kuidas üks 7aastane paneb riidesse ja teeb voodit viis kuramuse tundi. Sinna juurde kuulub otseloomulikult ka hunnik niisama jamamist. Tunnistan, et on ka helgemaid hetki, aga suurema osa päevast käib mingi räme jauramine. Mu lemmar on lause, et ma ei ole ta ema. Jah, olen teadlik, kõik on teadlikud, aga jeesus, ma olen lootnud, et viimase viie aasta jooksul ehk on tekkinud miskitsorti austus/kiindumus või ehk olen ma suutnud mõne käitumisreeglipojukesegi selgeks õpetada. Ei tea, kas ehk on endiselt mingi armukadedusussike sisse jäänud talle või milles on asi. See teema oli väga tugevalt õhus oktoobris ja siis just Meheraasu koha pealt. Sai seletatud, sai kaasatud. Siiani seletame ja siiani kaasame. Samuti on neil suht palju võimalik veeta isa-tütre aega, sest 1) kui Pisike on üleval, on minul pidevalt tegemist 2) kui Pisike magab, naudin ma seda, et saan niisama olla. Kuna päeval teeb preili umbes pooletunniseid uinakuid, kulub see aeg marjaks ära, et enda akusid pisutki laadida. On näha, et Mudilane tahab Pisikesega tegeleda (ajastus on enamasti muidugi sigahalb), aga kõik peab toimuma siis kui talle sobib. Kui ise kutsuda, siis võin suht potile käia. Ah, mis sest ikka, oskan ainult ohata, et paganama kärgperendus küll. Aga eks tuleb hakkama saada, muud üle ei jää.

Mõni aeg tagasi sõitis minu kohviaurudel elav katus veidiks minema. See oli selline tore päev, kus ma võisin nutma hakata isegi selle peale, et kohv oli otsa saanud ja keegi uut ei teinud. Käisin ja ulgusin ringi terve päeva. See oli veel see aeg, kui Pisike igal õhtul lihtsalt nutta röökis ja mitte kuradi miski ei aidanud. Ma olin üritanud teda juba kurat-teab-mitmendat-tundi  magama saada ja see oli täielik viimane piisk. Meheraasu võttis üle ja mina läksin istusin kööki pliidi ette maha oma ÜLENI täisropsitud särgiga, kiikusin edasi tagasi nagu vaimuhaige ning lihtsalt ulusin nutta. Mingi hetk tuli Meheraasu, tegi suhkruvett ja tõi puhta särgi (imeks panna, et ta selle leidis, ta tavaliselt küsib isegi seda, kus sokid on :D). Ei tasu vist mainida, et ma palusin tal need perse pista ja nahhui tõmmata. Tegelt mul hea meel, et ta üritas. Kas on vajalik eraldi välja tuua, et ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks kõige hullem saiko maailmas ning ta ei suuda uskuda, et ta sellise otsa koperdas? :D Ok, hommikuks suutsin oma viimased väärikuseriismed kokku kraapida ning üle saada ja siiani ei ole uuesti ära flippinud. Eks siin teeb ka aeg oma töö (ja veel rohekm kohvi mu vereringes).

Pildiotsingu motherhood memes tulemus

Ma igatsen seda võimalust, et ma saaks midagi teha enda jaoks. Või pigem seda, et ma saaks üldse midagi teha ilma, et peaksin kogu aeg valvel olema. Üldiselt igatsen ma lihtsalt seda, et ma saaks pidada täisväärtuslikke dialooge või no üldse vestelda kellegagi. Pisikesega on küll õudsalt vahva jutustada, aga ee, mingil hetkel sooviks nagu päriselt, sõnadega vastuseid ka. Oma vanemate juures on kuidagi jube kerge olla, sest mu isa istuks vist terve vaba aja Pisikese juures ja tegeleks temaga. Ta reaalselt ajab mind ära ja väidab, et ma segan nende mängimist. Tänks paps :D Ja siis ma tulen oma kolme kännu vahele, tähendab koju, jälle tagasi ja avastan, et ok, ma olen üksi. See tegelt vale sõnastus, sest ma pole never üksi, kui välja jätta vetsukülastused, aga ma olen üksi kõigis toimingutes, mida tegema peab. Ja siis ma oma unetundide arvelt pesen nõusid, panen pesu kappi ja teen muid toimetusi. Kui ma läheksin magama koos Pisikesega, oleks ka uni normis, sest viimased kaks ööd on preili maganud nagu karu talveund. Reaalselt, ta tõusis täna kell 8. Magama läks kell 22.00. Ja varasemalt tõusis ta ka ainult ühe korra öö jooksul. Hingan sisse, hingan välja ja saan üle ning hakkama.

Pildiotsingu motherhood memes tulemus

Sain ära hädaldatud, kohe kergem hakkas.

Tegelikult on imelik mõelda, et kohe kohe on juba KOLM kuud möödas, kuhu see aeg läheb? Alles ta oli väike pamp ja nüüd naerab, kiljub (jap, pole suuremat õnne, kui kaks kiljuvat plikat majas :D), jutustab, hoiab pead. Iga päev toob midagi uut ja naljalt igav juba ei hakka.

2. elukuu fotoshoot. Arstilkäik andis numbrid 4500g ja 55cm
Tulles numbrite juurde, siis perearsti õde ütles, et Pisike on 300g ja mõned cmd (ma täpselt ei mäleta kui palju) lühem, kui peaksid kahekuused olema, et ma peaksin lapsele tihedamini süüa andma. Kahjuks ta ei seletanud mulle, et kuidas ma täpsemalt peaksin talle sisse lükkama seda toitu, kui kõht täis on. Samas arst ise ei öelnud, et midagi oleks pahasti. Ma seekord usaldan siiski arsti rohkem kui inimest, kes küsis ühe mu sõbranna käest, et kas tal Tartu Ülikoolis on kehalisest vabastust ka vaja... :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar