teisipäev, 22. september 2015

Tööotsja surnud ring

Pärast gümnaasiumi lõppu veetsin ühe aasta rõõmsalt kodus. Mõtlesin, et otsin endale töö, siis lähen kooli ja elu veereb nagu hernes edasi. Siis jõudis reaalsus kohale, tööd leida ei olnudki nii lihtne. Okei, esimese kõne ja proovipäeva sain suhteliselt ruttu, aga ma sain üpris kiirelt aru, et see ei oleks minu jaoks ja pole mõtet raisata enda ja teiste aega. Pärast seda tegelesin ma ootamisega ja ootamisega ja ootamisega. Hiljem tuli veel kaks kõnet, kahjuks enne üht proovipäeva suutsin haigestuda kõhugrippi ja teine pakkumine jõudis minuni nii hilja, et enam ei oleks olnud mitte mingisugust mõtet ennast tööga siduda.

Kuna elu ja plaanid on jõudnud sinna punkti, kus oleks vaja tööle minna (sai ka kaugõppesse üle mindud selle pärast), olen taaskord punktis, kus põhiliseks hängimiskohaks on cvkeskus. viimase paari kuuga on seis küll uskumatult masendav. Ma ei suuda mõista, kas ma nagu olengi selline luuser või milles asi on?

Sellest on juba palju räägitud, aga aeg-ajalt on siiani kuulda jutte sellest, kuidas meil ei ole tööjõudu. Khmm, ma tunnen ennast puudutatuna, sest no tahaks, aga mind ei taheta! :D Jah, ma saan aru, et mul ei ole töökogemust ja see on täitsa paha, aga ega neid taevast tulema ka ei hakka. Kas ma peaks siis hakkama valetama oma cvs või mida? Mina isiklikult leian, et ma ei ole nii saamatu, et ei oleks võimeline õppima, kuidas tööd tegema peaks. Ma ei ole ka eriliselt valiv. Loomulikult on kohad, kuhu ma ei kandideeri ja mis jäävad kohe kõrvale, aga kui ma olen juba kandideerinud, siis ma ilmselt tean, millesse ma ennast segada võin, ennast tundes on ju lihtne mõelda, kas üks või teine töö on mulle võimetekohane. Praegu on jälle selline tühja tuule tagaajamise tunne.

Ma ei suuda tegelikult mõista seda, miks üldse on kuulutustes kirjas, et väljaõpe on kohapeal ja eelnev kogemus ei ole vajalik. No kuidas ei ole vajalik? Siis ma ju ei istuks ikka kodus ja ei kirjutaks siin meeleheitel postitust sellest, kuidas ma kahe kuuga ei ole tööd saanud. Niisama passimisel on loomulikult omad head küljed, aga enough is enough. Lõputult tõesti ei jõua lihtsalt lage vahtida. Sellessuhtes, et mul on saatekavad juba vaikselt peas JA MA ISEGI MITTE EI VAATA TELEKAT!! :D

Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla välja ringist "sa-ei-saa-tööle-kui-sul-ei-ole-kogemust-aga-sitt-lugu-lilleke-et-sul-kogemusi-ei-ole-ja-ei-tule-ilma-tööta"?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar