Nonii, jälle detsember, jälle jõulud ja kingid ning kogu muu jama. Ma ei ole kunagi eriline jõulutaja olnud, ei istu mulle see värk. Detsembri juures ootan ainult kaht asja: 1)sõpruskonna jõulupidu ja 2)aastavahetus. Aga päkapikud, kuusk, kingituste tegemine ja jõulukaunistused saan enda jaoks kokku võtta ühe sõnaga: ÕUDUS!
Näiteks olen ma kohutavalt halb "päkapikk" kui on vaja panna sussi sisse komme. Ma lihtsalt unustan selle pisitillukese asja kogu aeg ära. Õnneks meheraasu mäletab minust rohkem ja laps leiab ikka komme kah hommikuti.
Või siis kuusk. Ma ei taha kuuldagi midagi selle tuppa toomisest. Eelmise aasta kuuseokkaid korjasin veel jaanipäeval ka kokku. Ja isegi siis tassiti see sundvabatahtlikult elamisse. Ja kui juba üks kass suutis hullult segadust tekitada seoses kuusekesega, mida siis veel kaks kassi teha võivad? Okei, Miki enam nii väga ei mängi, aga Mirri seevastu on kolme väikese kassi eest ja lihtsalt trööbeldab laiali kõik. Remondiga me ka veel ei ole nii kaugele jõudnud, et elutoas rohkem ruumi oleks ja no ei imponeeri mulle mõte sellest, et siin VEEL kitsamaks läheks. Kingid ei leia kohta kuuse all nii kui nii.
Appi ja siis on kingitused. Kas saab miski veel rohkem stressi tekitada? Ma olen juba öelnud, et mulle meeldib kingid ise teha, aga no ikka ja alati jääb kõik viimasele hetkele ja üldiselt toimub täielik hullumaja.
Ja ilmselgelt ei taha ma elamist kaunistada mitte kuidagi. Minu jaoks lihtsalt ei ole jõulud toredad ja vahvad ning meeleolu ei teki siis ka kui näiteks valgustus ülesse panna. Siin on niigi hullult palju kola ja need tilulilud jäävad AINULT jalgu. Ja meil on juba akvaariumivalgustus ja plikatirtsu toas on see huinamuina, mis öösel valgustab stepslis ja ma tegelikult tahaks võimalikult pimedas magada, aga kui need tuled juba panna, siis tahetakse, et just öösel need põleksid. Ega muul ajal väga nagu ei oleks mõtet ka. Ja mida siin metsade keskel üldse nii väga valgustada nagu?
Või siis need paganama jõululaulud. Käisime just ühel tripil ja seal tuli neid nii palju, et mulle piisab elu lõpuni ilmselt. Piparkookide tegemine on pea sama suur õudus kui kõik ülejäänud asjad kokku. Räme plögamine ja jamamine selle jaoks, et kivikõvaks muutunud lärakad prügikasti visata.
No ausalt, aru ma ei saa, mis selles kõiges head on?
Õnneks on mul vedanud ja jõulude ajal tähistan mina hoopis Meheraasu sünnipäeva ja mu vanemad on nii meeldivalt mõistvad, et näiteks piparkooke küpsetavad nad koos Plikatirtsuga ise. Eks mingid asjad peab ülesse riputama, aga siis ka pigem ainult lapse tuppa, et tal oleks veidi jõulumeeleolu.
Kummaline on see, et mingeid halbu mälestusi jõuludega seoses mul ei ole. Väiksena käis jõuluvana, kuusk oli toas, tegime piparkooke. Oli selline meeldivalt tore, aga näed sa, on nii läinud. Ehk mingi alateadvuse värk, mida ma ei ole veel avastanud.
Praegu tuli meelde, et tegelikult unustasin mainida ära selle, mis kõigist asjadest kõige häirivam on. Olete märganud, et nii kui tulevad jõulud hakkab pihta see, et on aasta KÕIGE ilusam aeg ja JUST NÜÜD võiks hakata annetama ja toetama? Mitte, et annetamine või toetamine oleks kuidagi paha, vastupidi, see on väga tervitatav, AGA veits palju ei pressi peale või? Ma ei tea, et jaanipäeval, 25. märtsil või 4. oktoobril selline pressing toimuks. Lihtsam on detsembris üldse mitte telekat lahti teha, sest no ainus, mida kuuled/näed on see, et võiks ikka veidi veel pappi visata kuhugi. Minu jaoks on see nagu härjale punase rätiku näitamine, Kui muidu ongi tunne, et oh, näed, võikski kuhugi veidi raha panustada, siis need reklaamid ajavad harja nii punaseks, et viimengi isu kaob.
Nüüd olen jälle hullult ärritunud ja mõistlik oleks see kirjatükk lõppenuks lugeda ning hoopis õppima hakata, ega vene keele arvestus ennast ise ära ei tee.
Kommentaarid
Postita kommentaar