Käisime üleeile Tallinnas. Natuke arste, natuke sõbrannasid. Ja mina tundsin, kuidas lähen stressi. Ma ikka hingelt olen maakas, pole midagi teha. Nii palju liiklust, nii palju kära. Ma olen harjunud sellega, et ühest linna otsast teise saab kiiresti ka jala minnes.
Maal ägisen kogu aeg, et tahaks linna, sest seal on inimesi. Ei pea pidevalt üksi passima. Okei, ilmselt peaks, aga lihtsalt see tunne, et keegi kuskil liigub ringi pidevalt, oleks päris lohutav. Samuti see, et ma saaks lõpuks mingisuguse liikumisvabaduse. Päriselt ka ei viitsi jalutada 4 kilti poodi ja sama maad tagasi. Üksi ilmselt viitsiks kah, aga Pisikesega mitte. Ta ei ole vankriarmastaja. Minul see eest ei ole tervet päeva aega selle jaoks, et korra poes käia. Viimasel ajal näen üldse nii mitmeid häid põhjuseid, miks võiks oma sammud linna poole seada uuesti. Mitte, et maal nii üdini halb oleks, ei täitsa tore ja vahva on. Samas on ka mitmeid põhjuseid, miks praegusel hetkel on raske seda positiivset külge näha. Igaks juhuks mainin, et siin jutus tähendab maal kodu põldude vahel ja linn Tapat või mõnd muud väikelinna :D
Ma olen sihuke veidi omas mullis ja kohati kohutavalt uimane inimene ka. See suur sigin-sagin hakkab lõpuks ajudele käima. Ja ma ei suuda mitte kunagi nii tähelepanelik olla. Päris tore on see ka, et üle tee minekuks on päriselt ka rohkem aega, kui umbes viis sekundit... Eile sain sealt mingi mega peavalu ka, mis ei olnud üllatav. Vahel võiks Tallinnast tagasi tulla ilma selleta, päris hea oleks. Samas vahelduse mõttes oli küll tore kodust välja saada.
Ma muidugi ei saa väita, et jään igavesti pigem väikelinnu ja maaelu eelistama. Elu võib teha nii palju oma korrektuure, et mõne aasta pärast vaatan kuskilt Tallinna või Tartu kortetmaja aknast välja.
Tartuga on mul üldse omad teemad. Sihuke südamelähedane ja kodune. Seal ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et tahaks minema. Valetan, rasedana ühe korra oli. Nii kopp oli ees seal passimisest ja ootamisest. Arstiaeg ei jooksnud ilusti rongiaegadega kokku ning ma ei ole just parim ootaja. Ajan kõik selle kaela, et olin 8 kuud rase ja räigelt ebamugav oli. Lisaks see, et mööda linna trampida ei jõudnud ja rongijaamas oli igav. Ikka õudne oli rase olla :D
Väikelinnad on sellised..hubased. Igale poole saab kiirelt. Inimesi on, aga samas piisavalt vähe. Ma sihuke räige inimeste inimene ei ole. Mulle sobib, kui iga nurga peal ei vaata sulle sada nägu vastu. Liiklus on turvalisem. Eks igal pool ole selliseid, kes eeskirjadest kinni ei pea, aga mida vähem on autosid, seda vähem on selliseid inimesi. Väikesed inimesed saavad samuti võrdlemisi ruttu ise liiklema hakata. Ma ei tea, kui ruttu ma julgeks lasta lapsel koolist üksi koju tulla, kui ta peaks kasutama mingit kolme erinevat bussi ja tee peale jääb sada ristmikku, valgusfoori ja muud, millele peab tähelepanu pöörama. Eks see muidugi oleneks lapsest ka. Kui ta on terve elu harjunud linnaliiklusega ja saab iseendaga hakkama, siis ilmselgelt. Aga näiteks Mudilasel ei julgeks ma vist siiamaani Tallinnas lasta üksi koolist tulla. Jällegi, see oleks puhtalt tema ja minu eripärade kokku juhtumine (ja nendega arvestamine).
Mu lemmikosa väikelinnas/maal elamise juures ilmestab hästi järgnev pilt, mille netiavarustest leidsin:
Ma muidugi ei saa väita, et jään igavesti pigem väikelinnu ja maaelu eelistama. Elu võib teha nii palju oma korrektuure, et mõne aasta pärast vaatan kuskilt Tallinna või Tartu kortetmaja aknast välja.
Tartuga on mul üldse omad teemad. Sihuke südamelähedane ja kodune. Seal ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et tahaks minema. Valetan, rasedana ühe korra oli. Nii kopp oli ees seal passimisest ja ootamisest. Arstiaeg ei jooksnud ilusti rongiaegadega kokku ning ma ei ole just parim ootaja. Ajan kõik selle kaela, et olin 8 kuud rase ja räigelt ebamugav oli. Lisaks see, et mööda linna trampida ei jõudnud ja rongijaamas oli igav. Ikka õudne oli rase olla :D
Väikelinnad on sellised..hubased. Igale poole saab kiirelt. Inimesi on, aga samas piisavalt vähe. Ma sihuke räige inimeste inimene ei ole. Mulle sobib, kui iga nurga peal ei vaata sulle sada nägu vastu. Liiklus on turvalisem. Eks igal pool ole selliseid, kes eeskirjadest kinni ei pea, aga mida vähem on autosid, seda vähem on selliseid inimesi. Väikesed inimesed saavad samuti võrdlemisi ruttu ise liiklema hakata. Ma ei tea, kui ruttu ma julgeks lasta lapsel koolist üksi koju tulla, kui ta peaks kasutama mingit kolme erinevat bussi ja tee peale jääb sada ristmikku, valgusfoori ja muud, millele peab tähelepanu pöörama. Eks see muidugi oleneks lapsest ka. Kui ta on terve elu harjunud linnaliiklusega ja saab iseendaga hakkama, siis ilmselgelt. Aga näiteks Mudilasel ei julgeks ma vist siiamaani Tallinnas lasta üksi koolist tulla. Jällegi, see oleks puhtalt tema ja minu eripärade kokku juhtumine (ja nendega arvestamine).
Mu lemmikosa väikelinnas/maal elamise juures ilmestab hästi järgnev pilt, mille netiavarustest leidsin:
Eelmine lause oli tegelikult sarkasm. See on täitsa huvitav, kuidas vahel inimesed teavad su elust rohkem, kui sa ise. Näiteks teadis pool linna minu rasedusest enne seda, kui ise teada sain. Jumala eest, keegi oleks võinud mulle ka tookord öelda ju! :D
Õnneks elu on nii palju koolitanud, et enam ei pane eriti tähelegi. Kuulan muidugi alati põnevusega, kui keegi mu elu kohta midagi räägib, Ikka on tore targemate käest teada saada, kuidas mul läheb ja mis mu elus toimub.
See üks väike tõrvatilk meepotis aga ei muuda mu (hetkelist) eelistust. Hingelt olen maakas ja suure tõenäosusega jään ka selleks.
Kommentaarid
Postita kommentaar