Nii me siin elame

Ma käisin ükspäev sõbrannal külas. Hea ja tore vaheldus oli. Ma näen muidu ka ikka inimesi, aga tavaliselt käiakse meil külas. Selline ise minek oli kordades vahvam. Tundsin kuidas sain paariks päevaks hoopis uue hingamise. Kuigi lapsed purustasid meie lootuse, et nad omavahel mängivad ja saime jalutuskäigu ajal läbimärjaks, oli siiski tore.  Õhtu muidugi nii tore enam ei olnud, sest tulin koju tagasi. Hahah, nalja tegin. Ei olnud asi selles. Hoopis selles oli, et Pisike magas päeval 45 minutit. Mis oli ilmselgelt liiga vähe ja enamus õhtust otsustas ta meile näidata, kui võimsat häält ta teha suudab. Mis viis selleni, et laps läks ülivara magama. Mis viis selleni, et ta ärkas ülivara. Mis ei olnud enam üldse tore.  Eelmine kord ilmselt sõnusin ära, et pole erilist seiklemist öösiti ja hommikuti. See nüüd jõudis meieni. Iga öö ärkan selle peale, et ta ronib meie vahele ja siis enam ei taha olla. Pisike unesegases olekus ei suuda ise oma voodini jõuda, seega saan ma rõ...

Mõtlesin, et tahaks vahelduseks niisama jutustada jälle. Kellega sa siin ikka räägid, kui üks magab, teine kasutab oma telefonitundi ja kolmas on tööl. Peegli ees monoloogi pidada oleks ka imelik.  Vahepeal oli siin suur juubel. Mina saan igavesti öelda, et Eesti 100 sünnipäeval pesin kolm masinatäit pesu :D Sõbrad käisid külas ja oli täitsa tore nii olla. Mind ajas täitsa naerma, kuidas nad kõigepealt mingi 15 minti tee peale pilte tegid, sest Eesti minuti värk jne. Ma saan aru, täitsa ilus oli sel hetkel, päike ja puha. Naerma ajas ikka.  Okei, palju ei saa naerda, sest ma isegi olen sinna tee peale korduvalt ära eksinud koos telefoniga. Suvehommikul kell 5, kui olin pärast kahte tundi kestnud võitlust lõpuks Pisikese magama saanud. Sügisloojangute ajal, kui lihtsalt ei suutnud mööda kõndida. Krõbedate külmade ajal, kui lumi sätendab päikse käes. Vahel lihtsalt on nii, et ei saa seda klõpsu tegemata jätta.  Hüpates nüüd täiesti teise teemasse, siis mul lõpu...

Hea huumor on praegu see, et nendest kinnastest pidin rääkima juba kuu aega tagasi. Ühes tekstis koos toolidega. Nendega pole kuhugi eriti jõudnud, seega jäid kindad ka sinna, kus jäid. Ega need midagi erilist ei ole. Väga algelised ja lihtsad. Ma ikka kavatsen kunagi nii kaugele jõuda, et istun videode taha varrastega, aga ei ole hetkel seda aega kuskilt võtta. Eks tuleb siis nii kaua lihtsalt värvidega mängida. Järgmisel aastal pean nii kui nii selgeks saama, kuidas pöialt teha, ega siis enam ei saa liugu lasta ilma :D Ma praegugi juba mõtlen, et suure tõenäosusega jäävad need lihtsalt kappi seisma, aga mis siis ikka. Sain vähemalt oma kudumisisu rahuldada.  .  Ma pole eriline jõuluinimene. Sel päeval, kui sain teada, et Meheraasul on 24.12 sünnipäev, naersin, et vähemalt saan edaspidi seda pidada jõulude asemel :D Samas Mudilane jällegi väga ootab jõule. Kuna ma väga ei taha tervet elamist ära kaunistada, siis otsustasin tema tuppa miskit aretada. Oma ema käest sai...

Juba raseduse ajal mõtlesin, et tahaks mingit väikest mälestust sünniandmetega (mitte, et need meelest läheks, aga minu arust armas). Alguses mõtlesin kuskilt tellida, aga mul oli igav. Lisaks oli mul vaja mingisugust tegevust, mis veits vaheldust tooks tavalisele passimisele. Mustri leidsin Pinterestist (ja kui kunagi saan arvutisse ning meeles, on lisan lingi ka). Tundus selline nunnu ja värviline. Ma olen pisut kärsitu inimene ning suure ühevärvilise pinna tikkimine on minu jaoks max killer. Raam on veel puudu, aga minu töö on tehtud. Numbrite ja tähtede tegemiseks kasutasin kõikvõimast sõpra nimega google. Praegu on jälle nii tegevusetu olla õhtuti. Andke mõni hea idee mida järgmisena nokitseda võiks :D Lõpetuseks üks pilt numminaatorist ka. Isegi tema haige lapse nägu on nii kohutavalt armas (sorri, emmesündroom in the action)

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu. Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks). Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jao...

Võtan siin juba mitu päeva hoogu, et teha ära postitus tikandi kohta, mis leiab oma koha Mudilase toa seinal. Tegemist on siis Minu väikest ponist pärit õunarüüpiga. Plaanis on tulevikus teha talle kõikide ponide pildid, sest tegemist on suure ponideaustajaga. Räägiksin siis natukene töökäigust. Seda nii kirjalikult kui ka piltlikult. Alustuseks joonistasin maha mustri. Sellest mul muidugi pilti ei ole, aga noh, ütleme nii, et see tuli suurem kui arvasin. Samas tikkides oli pilt mitu korda väiksem kui eeldasin :D Ma väga pikka aega mõtlesin, et kas peaks üldse peast kaugemale tegema või oleks nii ka päris hea. Lõpuks, paari inimese tungival soovitusel, otsustasin, et ikka teen terve poni ära kui juba tegemiseks läks. Siin tekkis esimene tööpaus. Motivatsioon sai otsa ja mind tabas hoopis järsk huvi õppimise ja lugemise vastu :D Lisaks sain järsku aru, et mul ei jätku värvidest ja siis ma olin enda peale jube solvunud, et ma nii loll olin ja varem üle ei k...

Mulle on alati meeldinud ise asju valmis nokitseda. Ma näiteks ei mäleta, millal oli viimane kord kui ostsin mõne vajaliku kingituse poest (okei, Kaisa kingitused ostan alati poest. ise ma puslesid, värviraamatuid vms tegema ei hakka :D). Leian, et ise tehtud kingitused on armsad ning tulevad otse südamest. Seda selle pärast, et valmistaja on sellesse palju aega panustanud ja see näitab ilmselgelt kui palju ta hoolib. Minu "firmamärgiks" on tikkimine. Olen sedasorti kingitusi teinud vist kõigile oma sõpradele. Vahel tuleb hästi välja, vahel mitte väga. Oleneb kõik sellest, millal olen alustanud ja kui palju aega on. Näiteks viimase tikkimisega oli aega 2 päeva ja no ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud. Kuna nüüd kohe kohe on tulemas järgmine sünnipäev ja ma mõned kuud tagasi suure suuga lubasin, et ah sünnipäevaks tikin sulle midagi, siis pidingi ennast kokku võtma ja lubaduse täitma. Võtsin eelmisest korrast õppust ja uskumatu, aga valmis see ongi. Lausa näda...