Otsi blogist

pühapäev, 29. aprill 2018

Jututuju

Ma käisin ükspäev sõbrannal külas. Hea ja tore vaheldus oli. Ma näen muidu ka ikka inimesi, aga tavaliselt käiakse meil külas. Selline ise minek oli kordades vahvam. Tundsin kuidas sain paariks päevaks hoopis uue hingamise. Kuigi lapsed purustasid meie lootuse, et nad omavahel mängivad ja saime jalutuskäigu ajal läbimärjaks, oli siiski tore. 

Õhtu muidugi nii tore enam ei olnud, sest tulin koju tagasi. Hahah, nalja tegin. Ei olnud asi selles. Hoopis selles oli, et Pisike magas päeval 45 minutit. Mis oli ilmselgelt liiga vähe ja enamus õhtust otsustas ta meile näidata, kui võimsat häält ta teha suudab. Mis viis selleni, et laps läks ülivara magama. Mis viis selleni, et ta ärkas ülivara. Mis ei olnud enam üldse tore. 

Eelmine kord ilmselt sõnusin ära, et pole erilist seiklemist öösiti ja hommikuti. See nüüd jõudis meieni. Iga öö ärkan selle peale, et ta ronib meie vahele ja siis enam ei taha olla. Pisike unesegases olekus ei suuda ise oma voodini jõuda, seega saan ma rõõmsalt ennast ülesse ajada. Õnneks on siiani hästi läinud ja ta magab kohe edasi. Või siis on üleval ja vajub mingi hetk magama. Mina igatahes jään, seega ma ei teagi, kaua tal aega võtab. Rohkem ta igatahes enne hommikut äratamismängu tegema ei tule, vast siis ikka uinub kohe. Hommikuti kõnnib ka pool elamist läbi. Unustasin öösel uksi sulgeda, et ta kaugele matkama minna ei saaks. Pool Mudilase tuba tassis tühjaks. Nii meeldiv oli, not. Ühel ööl just meenutas meile, et ei tasu ülbeks minna öise unega, ja passis paar tundi üleval. Mis meenutas jällegi hästi, miks mulle ei sümpatiseeri mõte veel ühest (või mitmest) lapsest, kuigi Meheraasu vahel ikka vihjab, et ehk võiks. 

Pildiotsingu funny memes about babies in parents bed tulemus

Ma olen siin ikka üht ja teistpidi mõelnud, et peaks hakkama lõpuks kappe korda tegema. Liiga korrapäratult on kõik. Tahaks mingit süsteemi ja ülevaadet asjadest, mis lihtsalt ruumi võtavad. Koristamine on kerge teraapia eest ka, seega oleks win-win. Nüüd tuleb üks AGA. Vaikselt tekib tunne, et universum saadab mulle vihjeid, et pole vaja. 

Eile võtsin ette kapi, kus on rätikud ja voodipesu. Tegin ühe riiuli korda, mõtlesin rõõmsalt, et teen teise veel. Selle asemel hakkasin hoopis s**aseid voodiriideid ja mänguasju pesema. Aitäh, elu õis, aitäh... Mu kõige suurem motivatsioonipuhang tuleb ikka siis, kui teha ei saa. Praegu ka. Pisike magab ja ei ole pointi minna kolistama, sahistama. 
Nüüd ükspäev just leidsin ülesse ühe tikandi, mis lõpetamist ootab. Ilmselgelt tahan nüüd enne sellega ühele poole saada. Kaua ma tõstan seda ühest kohast teise. Ikka võiduka lõpuni. Okei, ehk ma otsin ise põhjuseid mitte laialdaselt sorteerima hakata, aga universumit ikka parem süüdistada, kui ennast.


Praegu pole selle lillepeenralaadse tootega ka edasi jõudnud. Siis, kui ilm kannatas, ei olnud tuju. Nüüd ilm enam üldse ei pea. Lisaks on Pisike natuke tõbine. Ehk isegi, kui vihma ei sajaks, siis kõik koos õue minna ikkagi ei saa. Pole vaja, et ta rohkem haigemaks jääks. Aga aeg taob jalaga heasse kohta. Eks pean mingi aeg lihtsalt sunniviisiliselt vabatahtlikult jalad tagumiku alt välja võtma ja tegutsema hakkama kuskilt otsast. 

Mõtlesin ükspäev, et peaks kardinad ära vahetama ja aknad puhtaks nühkima. Aknapesu aknapesuks, aga üldse ei taha nii vahetada, kui õue kuivama panna ei saa. Toas võtab kuivamine lihtsalt miljon aastat aega. Ja uskumatult palju ruumi. Lisaks on siin üks kratt, kellele meeldib kuivatusrestilt asju alla tõmmata. Olgu, isegi kui sellest mööda vaatan, siis kõikide tubade kardinate vahetus korraga, tähendaks räiget hunnikut märga pesu... No go. 

Ühesõnaga jah, jama värk see koristus, kui elu koostööd ei tee.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar