Otsi blogist

pühapäev, 22. aprill 2018

Nädalamenüü #7

Tunnistan kohe, et seegi kord ei saanud kogu menüüd tehtud. Lausa kolm tõstsin teise nädalasse. Seda puhtpraktilistel kaalutlustel. Nädalavahetusel on mitu korda lihtsam poes käia, kui pärast Meheraasu tööpäeva. Kuna ma ei saanud garanteerida, et veel ühe täispika nädala välja tuleksime, otsustasin nii teha. Katki sellest midagi ei ole, oligi tore vahelduseks jälle kasti sukelduda. 

Menüüd alustas Kana-karrikaste riisiga, mis meie mail sai sujuvalt muudetud hakkliha-karrikastmeks makaronidega. Seda sellepärast, et why not. Nad siin riisi ikka väga ei armasta, mis ma ikka punnitan siin omaette. Annan veel aega atra seada. 


Pilt jäi udune, sest sai kiiresti tehtud ja ma loll varem ei vaadanud, kui alles nüüd. Kahjuks või õnneks ei hakka pildi pärast uuesti tervet toitu tegema. 

Seekord üritasin teha nii, et oleks vaheldumisi supp ja praad. Seega sai järgmiseks suvine köögiviljasupp. Ma otsustasin olla natukene laisk ja kasutasin supisegu, milles olid olemas hernes, lillkapsas ja porgand. Kartuli lisasin ilusti, kuigi rohkem, kui kirjas oli. Hernest panin veel eraldi ka juurde, kuigi ma ei ole päris kindel, miks seda tegin. Tuli selline hernerohke värk. 


Samuti panin juurde pihve. Lihtsalt seetõttu, et need oleksid muidu vedelema jäänud külmikusse. Kuna olen tillisõber (kõik pervod võivad nii natuke naeru kihistada), panin tilli ka. Põhimõtteliselt asendasin sellega peterselli. Täiesti välja jätsin porrulaugu, või, piima ja estragoni. Ei näinud vajadust. 

Kõige ebapopulaarsemaks ostus kartulipudru spinatiga. Mulle ja pisikesele meeldis, aga teine pool perest oleks ennem puukoort järanud, kui seda suu sisse võtnud. Jap, enamuse sai koer, talle ka väga meeldis. Meheraasu ütles, et spinat on nii maitsetu ja talle ei meeldi. Mudilane lihtsalt on eriline toidukriitik ja vaatab kaks korda enne, kui midagi proovib. Minu arust on see pigem positiivne, et spinatil ei ole mingit iseloomulikku tugevat maitset. 


Kasutasin ise spinatit, mis ei olnud külmutatud, seega jäi sulatamise protsess tegemata. Üldiselt aga tegin samamoodi nagu seal lingil kirjas on. Mind ajab hullult närvi, et ma oma saumikseriga ei saa putru nii ühtlaseks, kui vaja oleks. Sellepärast ka need mõned tükid, mis pildil lausa karjuvad. Aga oi küll oli ilusat rohelist värvi lõpuks!

Vahepeal jõudis kätte nädalavahetus ja kuigi alguses mõtlesin, et nutan ahju kõrval ja ootan surma, siis lõpuks võtsin ennast kokku ja leppisin sõpradega kokku, et teeme grilli. Ilm oli ka ilus ja patt oleks olnud seda raisku lasta. 


Kuna mul vedeles sügavakülmas tükk liha, millele parasjagu ei osanud head otstarvet leida (ja külmik tahtis sulatamist ka saada), hakkasin kõige tavalisemat marinaadi tegema. Äädikas, sibul, sool, pipar, till ja vesi. 

Pärast grilli pidi siiski mingi hetk jälle süüa tegema. Supipäeva puhul valisin frikadellisupi riisihelvestega. Neile küll riis ei meeldi, aga issand kui hea, kui nad aru ei saa, et see sees on! Sõid kahe suupoolega ja kiitsid. Ma muigasin omaette. Retsepti originaali autor on Viive Puudist. Paraku ei õnnestunud internetist seda leida, seega kirjutan ise välja. 


Vaja on riisihelbeid, puljongit, frikadelle, külmutatud köögiviljasegu ja maitserohelist. Mina valisin supisegu, milles oli sees brüsseli kapsas, roheline hernes, seller, lillkapsas, aedoad ja porgand. Praegu  mõtlen, et äkki oli hoopis kaks erinevat, aga vist siiski mitte. Koguseid juurde ei hakka panema, sest mingi loomingulisus võib ju söögitegemise juurde jääda :D 

Köögiviljasegu ja frikadellid lähevad potti keema umbes viieks minutiks. Siis lisad riisihelbed ja lased keema minna. Nüüd on retseptis kirjas, et hauta kaane all 2-3 minutit. Mina isiklikult lasin ikkagi kõigil köögiviljadel pehmeks saada ja maitserohelise lisasin ka varem, kui alles serveerimisel. Sihuke mässaja. 

Ideepoolest sai järgmiseks valituks pasta-singivorm juustuga. Meil siin sai temast maakeeli makaroni-hakklihavorm, jätkuvalt juustuga. Vaja on pastat, vett selle keetmiseks, purustatud tomateid, küüslauku, kohvikoort, sinki, soola, riivitud juustu, musta pipart ja mozzarellat. 
Minupoolsed muutused tõid kaasa selle, et pasta asemel makaroni, singi asemel hakkliha. Samuti ei pannud ma mozzarellat. See-eest lisasin juurde sibulat, murulauku ja, üllatus-üllatus, tilli. 


Keeda makaron. Prae hakkliha koos sibula ja küüslauguga läbi. Lisa makaroni hulka hakkliha, purustatud tomatid, kohvikoor ja maitseained. Sega kenasti läbi, pane ahjuvormi. Kõige peale raputa riivjuust (ja selle otsa pane mozzarella-viilud). Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit.

Viimaseks õnnelikuks, kes valikusse mahtus, osutus tatravorm punapeediga. Ma tegelikult leidsin umbes 3 erinevat versiooni selle kohta, aga ükski neist polnud SEE. Vaja on hakkliha, toiduõli, keedetud punapeeti, tatart, sibulat, küüslauku, hapukoort, maitseaineid. Retseptis, mida kasutasin, oli tegelikult sees ka majoraan, aga ma olen mats ja tunnistan ausalt: mul pole õrna aimugi, mis asi see on.


Keeda tatar. Selle keemise ajal prae läbi hakkliha koos sibula ja küüslauguga. Maitsesta. Keedupeet riivi jämedama riiviga ja sega koos tatra ja hapukoorega hakkliha hulka. Kuna mul on mingi megaväike pann, siis otsustasin hoopis kõik ühte potti kokku visata. Seega mitte hakkliha hulka, vaid hoopis kõik tatra hulka.

Kalla segu ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures 40 minutit. Ma sellest ka kinni ei pidanud, tundus vähe varem, et on juba valmis. Hiljem mõtlesin, et omaalgatuslikult oleks võinud sinna riivjuust ka otsa sudida. Tahaks öelda, et mis sitasti see uuesti, aga siin majas olen ma vist ainus hing, kes on nõus tatart tarbima. Isegi Pisike, kes väga palju tavaliselt ei pirtsuta, sõi suure punnimise peale.

Täna tegin juba algust uue ringiga. Sellest, kuidas tulid välja singi-juustu muffinid, saate lugeda juba õige pea! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar