kolmapäev, 4. aprill 2018

Kevadväsimus?

Viimasel ajal olen ma närviline ja pinges. Kohe kuidagi eriti närviline ja pinges. Olgu, annan tõele au ja tunnistan: olen terve elu olnud selline, kes ärritub pigem kiiremini. Aga varem suutsin seda vähemalt hästi varjata. Nüüd enam ei tule välja see. Iga väike asi ajab kurjaks. Noh, üleeile tegin skandaali, sest Meheraasu kasutas hakkliha praadimiseks vale pannilabidat. Saan ise ka aru, et see ei ole normaalne. 

Lisaks eelnevale kahele probleemile, sest see ei ole ju piisav, on juurde tulnud ka väsimus. Mitte see väsimus, et oi ma ei saa öösel magada. Saan küll, sest Pisike on, tänu taevale, öösel magamise päriselt ära õppinud. Selline tuim väss on kallal. See kestab terve päeva ja kaob ära siis, kui võiks päriselt magama minna. 

Ma kujutan ette, et kui lapsi ja loomi ei oleks, istuksin terve päeva diivanil tagumikku veel laiemaks, kui see juba on. Õnneks tahavad kõik elus hinged siin majas süüa ja tegelemist saada ning ma pean ennast sundima liigutama. Nüüd siis üritan välja mõelda, mis pagan mul viga on. 

Võin kohe ära öelda, et ma ei ole rase. Jah, ma olen selles kindel. 

Võib juhtuda, et vitamiinipuudus on. Samas ei ole mul mitte kunagi sellega probleeme olnud. Praegu on toitumine ikka hoopis midagi muud, kui mõned aastad tagasi. Seega ei tahaks üldse uskuda, et asi on selles. Täiesti kindel muidugi olla ei saa, sest ise ma endalt vereproovi ei võta ja valimatult vitamiine sisse kugistada pole ka vist väärt idee. Kerge d-vitamiini kuur ei teeks muidugi üldse paha. 

Variant on ka kevadväsimus, mis iseenesest ei ole küll diagnoositav haigus. See artikkel annab kevadväsimuse tunnusteks unisuse, meeleolu languse ja energiapuuduse. Tunnen, et need puudutavad mind. Ja taaskord vitamiinisoovitused. Ma ei suuda selles apteegivirrvarris üldse orienteeruda. Ilmselt peaksin perearstilt küsima, mida ta soovitab. Seame nii kui nii paari nädala pärast Pisikesega sammud sinna. Raudselt unustan ära, et üldse midagi küsima pidin. 
Artikkli lõpus oli, et püsiv väsimus võib olla põhjustatud ka mõnest haigusest. Tere paranoia. Parem oleks, kui see väsimus tagasi tõmbab, sest muidu mõtlen sügiseni, et sada haigust on kallal. 

Tegelikult on veel üks võimalus! Mul on lihtsalt tülpimus mitte millegi tegemisest. Tahaks olla midagi rohkemat, kui kokk, koristaja ja koduabiline. Mitte, et need ei ole vajalikud tegevused, aga tahaks päriselt midagi teha. See tunne, et olen vajalik millegi muu jaoks, kui kodu, annaks väga palju juurde. Just mulle endale. Ma tunnen, et olen parem inimene, kui saan kodust ja rutiinist välja.

Ma ei ole jälle päris ammu teinud midagi väljaspool emarolli. Isegi kuskil käies on jäänud see püsima. Iseenda mõistuse juurde jäämiseks võiks vahel selle korraks kõrvale jätta ja võtta sisse naise, tütre või sõbrannaroll. Ühel päeval, eks?

Tegin ükspäev peaasi.ee lehel selle depresioonitesti. See andis vasteks, et mul on depressiooni sümptomid. Natuke nagu siiski kahtlen. Olen ma tõesti nii sügavale soppa vajunud omadega? Samas, kui mõtlen nendele lugudele, mida olen kuulnud/näinud/lugenud, siis olen ma deprekast ikka kilomeetrite kaugusel. Et siis kerge stress?

Naersin Meheraasule, et peaks proovima nervostrongi ja exitressi. Nii igaks petteks. Või siis ootan, millal tulevad ilusad ilmad ja ei pea pidevalt toas molutama. Hullult mõnus oleks praegu trepil päikse käes üks tass kohvi juua ja juttu rääkida.

Pildiotsingu funny memes about stress tulemus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar