Otse põhisisu juurde

Nädalamenüü #6

See nädal tuligi kergem! Tuleb ikka loota ja uskuda ning juhuu, eksole. Muidugi on jätkuvalt veider, kui kiiresti muutuvad Mudilase söömistujud. Aga ei tasu vinguda, vaid tuleb õnnelik olla, kui taevas halastab ja saab ilma suurema jamata kõik ära sööta. 

Nädala alustuseks võtsin ette hernesupi. Mul oli Põltsamaa võidupakist veel üks purk üle ja kaua ta ikka seisab. Ostsin teise juurde ja juhuu. Nagu ma eelmise nädala lõppu kirjutasin, siis ei olnud üldse motivatsiooni pliidi taga istuda ja meisterkokka mängida. Oli selline hea laisk algus. Ilmselgelt ka ütlemata meeldiv algus, sest noh, see sai esimese õhtuga otsa. 


Edasi jätkasin samuti laisalt, sest valituks osutus makaron hakkliha ja sinihallitusjuustuga. Kuna ma ei suutnud seda retsepti internetist leida, siis siin ta on: vaja läheb makaroni, hakkliha, suvikõrvitsat, sibulat, sinihallitusjuustu, hapukoort ja maitseaineid (originaalis tegelikult on ananass ka, aga meie le famiilia seda ei tarbi). Keeda makaron. Samal ajal prae pannil hakkliha. Kui see on peaaegu valmis lisa sinna sibul, suvikõrvits, maitseained, purustatud sinihallitusjuust (kui kasutad ananassi, siis see samuti). Kuumuta mõned hetked ja lisa makaronile. 


NB! Sinihallitusjuust peaks jääma ainult õrnalt tuntavaks. Samas, mina pani 90grammise paki ja ikka ei olnud aru saada, et seda seal üldse oleks. Meheraasule üldiselt ei söö hallitusjuustu, aga toidul mingit imelikku maitset ei tundnud. God knows, kui hell ta nende "imelike" maitsetega on :D 

Vahepeale tahtsin teha ära oma magusakatsetuse. Olgu, tegelikult ei tahtnud, aga banaan hakkas külmkapis ära surema ja mul ei jäänud valikut. Šokolaadi-banaanimuffinid! Need paganad said enne otsa, kui ma õieti jaole sain, aga arvestades, kui hea kraam see oli, üldse ei imesta. 


Mu lemmikosa oli see, et nad said nii kähku valmis. Nagu ikka panin kõike topelt. Järgmine kord vist veel rohkem, sest no tahaks ka rohkem saada, kui 2-3. Mitte, et see mu "suvevormile" kasuks tuleks. Õnneks Eestis väga suve ei ole, seega põdema väga ei pea... Nagu näha, siis sulašokolaadi pealekandmisele lähenesin loovalt. Ma ausõna ei viitsinud niristada ja lihtsalt määrisin terve pinna kokku. Keegi ei kurtnud. Ilmselt oleks üks neist küsinud niristamise peale, et kas ma mõnitan või :D

Hakkliha-köögiviljavormi ei õnnestunud samuti leida. Vaja läheb 500g hakkliha, porrut/sibulat ja küüslauku, 500g külmutatud aedvilju (mina kasutasin porgandi, herne ja maisi segu), 3 muna, 4dl kohvikoort, 3dl riivitud juustu ja maitseaineid. Hakkliha peab läbi praadima koos sibula, küüslaugu ja maitseainetega. Sega hakkliha ja köögiviljad omavahel ja pane ahjuvormi. Sega omavahel muna ja koor, maitsesta ja vala vormi. Riivi peale juust. Küpseta ahjus 200kraadi juures nii kaua, kuni munasegu on hüübinud ja juust on pealt krõbe. 


Ma olin 100% kindel, et sellega läheb jamaks. Iga kord, kui porgand, hernes ja mais juhtub toidus vastu vaatama, on mingi jura olnud. Seekord läks teisiti. Ma olin nii üllatunud, kui Meheraasu ütles, et Mudilane sõi lausa 2! taldrikutäit. Whaaaaat!? Okei, rahunesin maha :D

Rivistuses järgmine oli kartulipüree peediga. Või oleks õigem öelda kartulipudru? Heal lapsel mitu nime. Lihtne aga hea. Vaja läheb kartulit, peeti, võid, piima ja maitseaineid. Mina keetsin kartuli, viskasin keedetud peedi hulka, lisasin törts võid ja piima ning suristasin kõik saumikseriga kokku. 


Mudilane sõi esimese taldrikutäie nii kiirelt ära, et ma vaevu jõudsin Pisikesega maha istuda ja sööma hakata. Sinna otsa läks veel teine täis ja tund hiljem veel kolmas ka. Kuna ma olen täiesti kindel, et ta ei olnud mitu päeva näljas, siis ilmselt maitses :D See mõnenädalane katsetus on näidanud väga selgelt seda, et lastele lähevad hästi need püreelaadsed toidud peale, mida ei pea närima. On alles laiskvorstid! :D

Makaroni-pihvivormi googeldamine andis täpselt 0 vastet..., mis on midagi uut. Eks ma siis trükin ise jälle. Vaja läheb makarone, pihve, sibulat, 3 küüslauguküünt, üli, (vähemalt 1 purk) purustatud tomateid, (vähemalt 100g) toorjuustu, võid, riivjuustu ja maitseaineid. 


Keeda makaronid. Prae koos läbi sibul, hakitud pihvid, küüslauk ja purustatud tomatid. Maitsesta. Aja 3dl vett keema ja lisa sinna toorjuust, sega pidevalt. Lisa pipar. Ahjuvormi põhja pane pooled makaronid, tõsta peale pannilt läbi käinud täidis ja seejärel ülejäänud makaronid. Peale vala toorjuustusegu ja kata riivjuustuga. Küpseta 225 kraadi juures 30-40 minutit. 

Ma keetsin nii palju makaroni, et see vaevu mahtus ära. Seega note to self, et kaks pakki on way too much, kui sinna vahele virutada kõige suurem pakk pihve, mis poes leidub. 

Eelviimaseks õnnelikuks osutus kartuli-suvikõrvitsa ahjuvorm, mis taaskord on internetti hästi ära peidetud. Vajalik on 8-10 keedetud kartulit, 1-2 suvikõrvitsat, 4 muna, riivjuustu, 2dl hapukoort ja maitseaineid. 


Ma alustasin selle postituse kirjutamist eile. Nende ridade kirjutamise ajal on kell juba pool 12 öösel. Silm on juba poolloojas ja seetõttu ei hakka üldse vaevamagi ennast originaalretsepti täpse ümber kirjutamisega. Panen hoopis otse kirja nii, nagu ise tegin. Panin pooled kartulid vormi põhja, sinna peale pool suvikõrvitsa kogusest. Sinna otsa hakkliha, mis oli läbi praetud koos sibula ja maitseainetega. Sinna peale uuesti suvikõrvits ja seejärel kartul. Tegelikult tahtsin riivjuustu lisada hakkliha peale, aga unustasin tol hetkel selle ära. Seega läks ta rõõmsalt hoopis viimase kartulikihi otsa. Kõige peale valasin (lahti klopitud) muna ja hapukooresegu. Ahjus peab see toit peesitama 35-40 minutit 200 kraadi juures, ehk nii kaua, kuni suvikõrvits on pehme.

Viimane hapupiimane on makaronisupp. See retsept, mida ma kasutasin ei ole tegelikult päris see, mille lingi panin, aga erilist vahet ka ei ole. Minu omas puudusid paprika, küüslauk ja petersell. Paprikat poleks pannud isegi siis, kui see oleks sees olnud. Küll aga lisasin omalt poolt hakkliha ja tilli. Aa, kuna ma olen loll ja unustasin ära, et mul läheb rõõska koort vaja ning kogemata selle varem ära kasutasin ühes toidus, panin selle asemel piima.


Mulle üldse ei meeldi makarone supi sisse toppida tegelikult. Kogu vedeliku imab nii kiiresti sisse. Selleks ajaks, kui ma sööma jõudsin polnud supist just eriti palju järgi jäänud. Pigem oli see mingi imelik versioon ühepajatoidust juba.

Tunnen, et veidi nagu hakkab see ind langema neid menüüsid koostada. Samas jälle on nii pagana mugav, kui tead täpselt, mida tegema hakkad. Õnneks on suppi jälle nii palju, et päeva (või kaks) saan uuega venitada. Halleluuja. 

Kommentaarid