neljapäev, 12. aprill 2018

Lõputu võitlus lutiga

Algsest võõrutustriost on järgi jäänud veel ainult lutt. Kõik muud asjad on läinud kuidagi sujuvalt. Pudelit lihtsalt ühel päeval enam ei saanud. Kussutamisega läks natuke pikemalt. Alguses lõpetasin öise, siis õhtuse ja mingil hetkel tundsin, et Pisike on valmis selle jaoks, et jääb lõunaunne ka voodis, mitte süles. Läks samuti üle ootuste hästi. Praegu on aga tekkinud tunne, et sellest pagana lutist ei saagi kunagi lahti. 

Noh, tegelikult läks juba päris hästi. Ta sai aru, et see on ainult uneaja lõbu ja muul ajal ei nõudnud. Siis jäi ta haigeks. Kohe selline palavik, köha ja nohu. Meheraasu jättis talle pärast ärkamist luti suhu ja... mina olin loll, et seda ära ei võtnud. Sellest päevast alates sai alguse uus ja kordades räigem lutilahing. 

Ta käis terve järgmise päeva magamistoa vahet ja karjus riiuli all luti poole. Noh, neli tundi pidasin vastu, siis andsin alla. Sain aru küll, et ega see ei ole tark tegu, aga kuskilt läks piir ja ma enam lihtsalt ei suutnud. Pärast lõunaund võtsin ära ja hakkas aga jälle otsast pihta. 

Nüüd siis ongi mingi kuu jagu käinud seiklus selle ümber, et "kallis laps, sa oled juba suuuuuuuuur tüdruk". Nii kaugele olen asja saanud, et riiuli all röökimine on ära kadunud. Samuti hakkab vist vaikselt uuesti kohale jõudma, et uneaja lõbu. Siin on muidugi veel kõvasti tööd ees, aga positiivne on, et iga päevaga läheb lutivaba aeg pikemaks. 

Kuklas tegelikult tiksub kogu aeg, et on nagu aeg see pull päriselt ära lõpetada. Olen praegu võtnud vastu otsuse: tegu on viimase lutiga. Kui see läheb katki või muutub mõnel muul põhjusel kasutuskõlbmatuks, saab see lugu läbi. Aga sisimas on tõhutu hirm selle ees. 

Ta ei maga ilma lutita. Ei tee seda nägugi, et uinuks. Ehk kardaksin vähem, kui ta oleks esimesel eluaastal ka harrastanud sellist ilusat asja nagu magamine. See on endiselt nii uus ja kardan kohutavalt ära sõnuda. Mul on konkreetne hirm, et see päriselt luti likvideerimine ei saaks üldse ilus olema. Tunnistan ausalt, et öine uni on minu jaoks nii nii oluline ja üldse ei taha võtta riske. Ei taha enam veeta mitut tundi uneajast last magama pannes. 

Tahaks, et ta ühel päeval lihtsalt viskaks luti nurka. Ilmselt seda siiski ei juhtu. Lasteaeda minek tuleb ka iga päevaga lähemale. Selleks ajaks peab juba ilma hakkama saama. Aga lihtsalt...kuidas? Ma ei hakka tegema tsirkust mingi katki lõikamise või oma käega ära viskamisega, sest see lihtsalt ei toimiks. Ja ta ei ole selline ninnunännu väike plika. Kui Pisikese tuju on paha, siis kuuleb seda pool küla. Ma ei tea, kuidas tema sees selline õhusireen peidus olla saab. 

See on viinud mind igapäevase sisemise aruteluni. Iga hommik mõtlen, et täna on see päev. Siis tuleb lõunaune aeg ja saan aru, et ikkagi ei ole. Ma tõstan käed ja tunnistan: olen natuke segaduses. Selles mõttes segaduses, et kuidas oleks kõige õigem läheneda sellele? Võimalusi on ju mitmeid. Ootan, kuni ta on valmis ja loobub läbirääkimiste tulemusel. Või siis viskan salaja ära ja ütlen, et oi enam ei ole lutti. Mm, ja siis saaks ju proovida sellist varianti, et alguses ei saa lõunaune ajal mõnda aega ning siis kaoks mingil hetkel öine ka ära. Samas see võib last hoopis segadusse viia... 

Oskab keegi äkki soovitada, kuidas kõige valutumalt sellest lutivärgist üle saada?

Raske värk see lastekasvatus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar