reede, 20. aprill 2018

Poolteist aastat Pisikest

Eile käisime jälle arstitädi juures. See on jätkuvalt piin, sest Pisike ikka ei armasta seal olla. Või oleks õigem öelda, et talle jätkuvalt ei meeldi pereõde, kes kaalub ja mõõdab? Sest noh, ta rahunes maha ja nii kui pereõde silmapiirile ilmus, oli kisa lahti jälle. 

Samas, progressi on näha. Rahunes kiiremini, kui eelmistel kordadel ja kisa oli ka poole vähem. Uues majas muidugi on arst ja pereõde erinevates ruumide, ehk see mõjus :D Hullult veider oli sinna minna. Terve elu käid ühes kohas ja siis järsku uus värk. Aga see selleks, küll ära harjun. 

Üldiselt oldi rahul. Kaalutõus oli 740grammi. Pikkust juures 3cm. Korra viibutati sõrme, sest Pisike ei käi potil veel. Mainisin ka, et ei tahaks väga teda sinna suruma ka hakata. Pärast saab veel mingi trauma ja peab pool elu potihirmuga tegelema. Soovitati panna teda suure poti peale, et äkki on asi lihtsalt vales potimõõdus. Eks ma siis suvel suure soojaga proovin seda :D 

Aa, ja allergiast polnud rohkem üldse juttu. Pagan, ma kolm kuud kirjutasin ülesse iga väikese ampsu ja täiesti tühja! Loomulikult on mul hea meel, et asi siiski ei olnud toidus ja nahk on jälle korras, aga kolm kuud eksole. Mind vaadati juba imelikult, kui käisin hetkeks kuskil ära ja pärast kukkusin pärima, kas laps sõi midagi või mitte. 

Sai nüüd lõpuks aastase vaktsiini ka ära. Ma nüüd täpselt ei teagi, miks seda varem ei tehtud, sest jaanuaris Pisike haige ei olnud. Tookordsele otsusele ma siiski vastu ei vaielnud, sest ma ei ole piisavalt pädev sellel alal, et otsustada, millal mingit süsti teha võib. 

Pisike on üldiselt sihuke tubli ja tragi trööbeldis. Igal pool suur abimees ja tähtis tegelinski. Ma ei valeta, kui ütlen, et kuu aega trenni ei aidanud ka nii palju vööümbermõõtu vähendada, kui tibina tagaajamine ja tema järelt koristamine. 


Talle hakkas talvel Mudilase lumelabidas meeldima, rookis siin muudkui lund meiega koos. Lund enam ei ole, seega roogib ta nüüd kõike muud sellega. Koristasime ükspäev hoovi, ta korjas lehti labidaga. Lehed said koristatud, hakkas poriloigust vett tassima. Nüüd on need ka ära kuivanud, eks siis ole näha, mis järgmisena "roogitavaks" saab. Viimased paar päeva olen tagumik uppis istunud lillepeenras, sest see bardakk, mis seal toimub ajas mind närvi. Ta tuli ka rõõmsalt rohima. See lõppes muidugi sellega, et ma pean sinna nüüd veidi mulda juurde panema, aga mõte loeb. Ta nii õhinal teeb kaasa kõike, et lausa lust on vaadata! 


Ma ei tea, kas olen sellest siin ka rääkinud, aga me tegime suure sammu "suure tüdruku" voodi poole. Võtsime võrekal ühe külje ära. Mõtlesin küll, et kahetsen seda ilmselt ruttu, aga siiani on täitsa hästi läinud. Panime turvakaalutlustel ühe suure teki voodi ette, seni on seda olnud vaja kolmel korral. Seega hakkab juba ära harjuma sellega, et valimatult öösel keerata ei saa. Väga suuri sigadusi ei ole ka teinud ärgates. Temast on hoopis kaisutita saanud. Ta üldiselt ei hooli eriti kaisutamisest, aga hommikuti ronib meile voodisse ja hakkab rõõmsalt kaissu pugema. Tüdineb küll umbes 15 minutiga. Siis hakkab meid surkima, sest kaua üks pooleteisene ikka viitsib lamaskleda :D 

Ah, kui ma selle lutiposti kirjutasin, sain nii palju motivatsiooni, et samal õhtul proovisin ilma teda magama panna. Läks edukalt. Öö läks ka hästi. Pisike küll ärkas, aga jäi suht ruttu uuesti magama. Järgmine päev läks ka juba hästi, kuniks jõudis kätte öö ja ta ülesse ärkas. Ma küll lootsin, et saan ta jälle ruttu uinuma, aga Meheraasu muudkui kobises kõrval, et ma luti annaksin lapsele. Lõpuks andsin alla, sest nii ei saa rallit sõita. Eks mingi hetk tuleb see ikka lõplikult ette võtta, aga jumal teab millal. Elame näeme. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar