Mind valdab jälle mingi räme rõve rahutuse tunne. Tahaks teha kõike ja kohe. Reaalselt ei tee mitte midagi ära, sest 1) kui saaks, siis ei viitsi 2) kui viitsin, ei saa.
Ma tahaks lugeda, koristada, õues tööd teha. Ja see viimane on veider, sest ma pole üldse õuetööde inimene. Näiteks ootab praegu majaesine peenar ümbersättimist. Naadivastase võitluse jaoks võtame kasutusele räige kaevamise ja juurikate kiskumise. Loodetavasti see siis toimib ka. Ilmselt siiski mitte. Äkki leidub mõni parem viis selle naadipeenra hävitamiseks, kuhu vahele mõnikord ka lilled eksivad?
Iga pisiasi ajab närvi. Ma ei saa aru, miks inimesed lihtsalt ei tee neid asju, mida neilt oodatakse. Pidevalt on mingi jokutamine ja kokutamine. Täielik müstika on minu jaoks Mudilane ja tema KÕIGE ära kaotamine. Näiteks, pühapäeval suutis ta 10 minutiga ära kaotada ühe soki. Öelge palun, kuidas kurat on see võimalik, et inimene tuleb autost tuppa, hakkab riideid vahetama, toob asjad pessu ja seal vahemikus on kahest saanud üks?
Pisikene korraldab mingisugust pudeli/piimastreiki. Korralikke, selle all pean ma silmas 200+ml, pudelitäisi joob ta kaks korda päevas. Ühe korra öösel/hommikul, teine kord kuskil päeval kolme paiku. Õnneks on hommikune ja õhtune pudru ka piimaga tehtud. Päeval üritan püree kõrvale piima anda, aga ega ei kõlba eriti. Vahetult enne ööund vahel veab ja joob 150ml ära. Mida ma temaga tegema peaksin, vot ei tea. Unedega on ka jälle selline kuidas kunagi olukord. Kunagi ei tea, mis saama hakkab uneajal.
Selline üksik/saamatu/kurb tunne on peal. Vahel Meheraasule kurdan, et mu elu on jura, ma tahan midagi teha. Vastus, aga tee, ei ole mind siiani edasi aidanud. Päriselt tahaks mingisugust reaalset suhtlust igapäevaselt. Mingit reaalset tunnet, et olen midagi kasulikku suutnud teha. Kogu selle tunnete ja emotsioonide virrvarri sees ma üldse ei imesta, et nii paljud paarid lapse esimesel eluaastal lahku lähevad... :D
Rääkides paaridest, siis laupäeval oleme juba 5 aastat üksteisele otsa vahtinud. See oli vist üle-eelmisel aastal, kui arutasime, et viienda aasta täitumisel teeme midagi ägedat. Lähme ja oleme. Vot sulle nalja, ei lähe me kuhugi. Üldiselt vist võiks, aga ega sellest ei tuleks mingi meeldiv paaripäevane puhkus kodust eemal. Lihtsam on üldse mitte liikuda ja loota, et veame välja dekaadi täitumiseni ning siis midagi (suuremat) teha :D
Noored armunud aastal 2012
Ja aastal 2013
Ning täiesti ilma igasuguse kvaliteedita pilt aastast 2014.
Vaatasin praegu, et 2015. aastast olen mälupulgale saanud kaks pilti, kus mu käepekk on suurem kui Meheraasu. Ilmselgelt need ei kuulu avaldamisele :D Ju siis meil ei kõlvanud ühele pildile koos jääda tervelt 364 päeval aastast. Raudselt Kadil on mõni pilt tagataskust võtta (?) :D
Veeremisaja pilt, sügis 2016.
Panin tähele kahte asja 1) kui välja jätta esimene pilt, siis on kõik ülejäänud tehtud septembris. 2) me ei ole selle aastal veel kahekesi ühelegi pildile sattunud. Tuleb vist septembrit jälle oodata :D
Piltides tuhnides läks tuju ka kohe paremaks. Oleks juba varem pidanud selle ette võtma vist. Jälle järgmine kord targem!
Kommentaarid
Postita kommentaar