laupäev, 2. detsember 2017

Päkapikud ja/või advendikalendrid

Ma sain võrdlemisi varakult teada, et jõuluvana/päkapikke pole olemas. Mu ema lihtsalt jäi vahele mulle #ups. Praegu hakkasin mõtlema, et huvitav, kas on võimalik, et minu jõuluvastasus võib kuidagi sellega seotud olla? Umbes nagu, et liiga varakult kadus see rõõm ära. Samas, ma ei mäleta küll, et mingi trauma oleksin saanud sellest. 
Selles mõttes, et päkapikutamine sellega ei lõppenud ja hommikuti ikka leidsin maiustusi sussi seest. Minu jaoks mõte ära nagu ei kadunud ja rõõm kommist oli endiselt olemas. Ka oli kuusk ja vanemad ikka pingutasid, et jõulurõõmu majja tuua. 

Ma ei ole tegelikult eriti vaimustuses sellest päkapikutamisest. Just sellepärast, et näiteks Meheraasu eelistaks olla traditsiooniline ja panna sussi sisse maiustusi. Mina seevastu ei tahaks. Võiks olla mingi puuvili, kunstitarbed või mõni väiksem mänguasi. Jõulude ajal tuleb niigi magusat uksest ja aknast sisse. Ja kuigi Mudilane (päriselt, aidake mul uus nimi mõelda, mis sobiks 8aastasele tüdrukule) üldiselt on suur magusasõber, siis elutoa kommikauss seisab suhteliselt puutumatuna juba mitu kuud. Vaikselt pean plaani need lihtsalt ära visata, sest kaua nad ikka seisavad. Ei ole lõpuks enam eriti head. 
Me oleme korra täitsa vaidlema läinud sellel teemal, sest ma lihtsalt ei tahtnud, et juba maast madalast hakkaks see magusa õgimine pihta. Samas, sellise kompromissiga ma oleksin ilmselt nõus. 

Meie majas käivad päkapikud sellel aastal veel ainult Mudilasel. Kuna Pisike veel sellest trallist eriti ei jaga, siis vast pole pointi. Päkapiku mängimine on jäänud Meheraasu tööks. Ma lihtsalt unustan kogu aeg ära, et peaks enne magama minekut midagi poetama sussi sisse. Temal on meeles ja las siis olla seegi kohustus tema oma :D 

Mudilane selle kohta (veel) ei ole küsimusi esitanud, aga eks siis tuleb mingi hea vabandus välja mõelda. Ilmselt ütlen lihtsalt, et päkapikud teavad, et Pisike ei ole nii vana veel, et iga päev nii palju magusat sisse ajada. Sest advendikalendrid on neil mõlemal. Ma leian, et see üks väike šokolaaditükk ei ole väga hull. Jah, ma ei ole see ema, kes oma last igasugustest asjadest eemal hoiaks. Kõik on lubatud, aga mõistuse piires (ja ei, mu mõistus ei ole piiritu :D) 

Meil muidugi juhtus nii, et ostsime ise ja siis ostis minu ema ka neile ühed. Mudilane hakkab saama ühe hommikul ja teise õhtul. Pisike see eest saab ainult ühe. Teine jääb vast jaanuarisse (õigem oleks vast öelda lihtsalt järgmisse aastasse). Täitsa hea kohe, et ta veel matsu nii palju ei jaga :D 

Ma siin natukene olen mõelnud, et peaks mõlemale lapsele tegema ostma nimelised sussikesed, mis tuppa riputada. See aasta ilmselt mitte, aga järgmiseks aastaks. Siis saaks panna need kuhugi elutuppa rippuma ja nad saaksid hommikuti koos avastada, mis seal peidus on. Eeldatavasti välistaks see ka selle, et Mudilane proovib igal ööl nii kaua üleval olla, kuni päkapikud ära käivad. Tal praegu on seegi kombeks, et juhuslikult öösel ülesse ärgates kiikab aknalauale. Muidu sihuke vahva aeg lastele, aga tema unekvaliteet ikka tohutult langeb sellega, kui poole öö pealt voodist jalutama läheb. Lootust on, et siis ta seda ei teeks, kui suss oleks kaugemal tema toast. A ja noh, kui need sussid mul silma all oleksid, äkki jumala eest oleks mul ka meeles neid täita :D 

Kuidas Teie peredes päkapikutamisega lood on? Oskab keegi soovitada mõnda "hüüdnime", mida hakata kasutama Mudilase asemel?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar