Mõtteid kingitustest

Nii keeruline on kingitusi teha! 

Ma olen selline inimene, kes tahaks teha midagi praktilist või siis ise nokitseda. Vahet ei ole, kas sünnipäevaks või mõneks teiseks puhuks. Üldiselt siiski ma magan selle aja maha, et midagi valmis jõuaks. See enamasti viib selleni, et jooksen viimasel päeval mööda poode ja lõpuks kingin ikka raha, sest midagi head ei suuda välja mõelda. 

Raha ongi selline kindla peale minek, kui inimesel just eraldi soove ei ole. Tavaliselt ei ole. Mina ise olen samasugune. Küsi, mis ma tahan ja ütlen, et ma ei tea. Asjad, mida tahaksin pole sellised, et küsiks sünnipäevaks/jõuludeks. Üldiselt on mul lihtsalt hea meel, kui keegi kohale ilmub. Muide, pudel veini on ka täiesti arvestatav kink. 

Mu ema armastab seda küsimust. "Jõulud tulemas, mis lastel vaja on?" No ee, armas, et uurid, aga kõik, mis vajalik, tuleb jooksvalt nii kui nii osta. Me ei saa ju oodata mingi vajaliku esemega nii kaua, kuni seda oleks võimalik kingiks küsida :D 

Samas, raha kinkimisega on ka sellised kahtlased lood. Kui palju on piisav? 5€ ümbriku vahel tundub vähe. 50€ kohati liiga palju jällegi. Kõik on muidugi suhteline. Oleneb, mis sündmus, kellele ja mille jaoks. Näiteks mõne lapse sünnipäevaks panna kümps, pole probleemi. Samas emale juubeliks.... pigem siiski mitte. Kui keegi palub raha mõne vajaliku asja soetamiseks, siis olen ka pigem heldema käega. Siiski pean kohe eraldi välja tooma, et kui juhuslikult öeldakse järgnevat: "ma loodan, et kõik kingivad raha, siis saan peo kinni maksta", ei teki üldse tahtmist panustada. 

Kuna puutun kokku ka koolis kinkide jaoks raha korjamisega, siis pean seda teemat samuti kommenteerima. Olen kuulnud lugusid ulmelistest summadest, mida kogutakse. Sellise asjaga pole ma pidanud tegelema, sest kõik on mõistuse juures kenasti olnud. Mäletan, et oma kooliajal tegime kinke, mis olid 5€ piirides. Kui olid mingid korjandused õpetaja kingiks või mõneks muuks puhuks, oli summa enamasti 1€. Vahel õige pisut rohkem, aga kahekohaliseks see summa ei muutunud. Ülikoolis samamoodi. Sünnipäevade ajal korjati euro per inimene. Kui kursusel on ikkagi 20+ nägu, siis kokku annab see täpselt nii palju, et saab midagi sümboolset üle anda. Võib ka juhtuda, et mul on lihtsalt vedanud ja kõik kollektiivid mu elus on lihtsalt jopanud olema sama mõttemaailmaga, mis mina. 

Traditsiooniliselt ei ole ma veel alustanudki jõulukinkidega. Vaja oleks...mõnda. Näete, kuidas on üldse võimalik teha, kui ei tea palju vaja oleks :D Mu tegevusplaan on järgmine:

• Nimekiri inimestest, kellele võiks teha
• Passin
• Passin veel
• Ahastan, et nädala pärast on jõulud
• Passin
• Passin veel
• Saan aru, et pooled inimesed jäävad siiski välja
• Loodan, et poes pole kogu alkohol ära ostetud, sest kõik saavad minu poolt pudeli veini (või kangemat) :D
• Tänan jumalat, et jõulud läbi said

Nali naljaks, kusi kaljaks. Kui muud ei ole, siis lastele ikka peaks midagi vaatama. Pisikesel ikkagi esimesed jõulud, kui ta selline..asjalik on. Mudilane (või nagu Meheraasu soovitas Nagamann) eelistaks ka midagi rohkemat, kui kommipakki. Kuna juba see eeldab mõnda suuremat linna, kui Tapa, siis võib juhtuda, et üle aastate saavad mu vanemad ka midagi asjalikku :D Aga lubadusi ma siiski ei anna. 

Otsisin praegu mõnda head naljakat memet siia postituse lõppu. Seal olid paar pilti halva kingituse saamise kohta. Olen ma loll või loll, aga ma ei mäleta halbu kingitusi. Asjad, mis olen saanud kuluvad varem või hiljem kuskil ära. Näiteks sokid. Miks need halvad on? Olgu, kui sa neid mitte kunagi ei kanna, siis tõesti kasutu. Aga mina kannan (peangi kurat ostma minema, sest keegi ei ole mitu aastat juba kinkinud :D). Mind on üldse kasvatatud selliseks, et ole tänulik, kui üldse midagi saad. Jumalast siiralt: olengi! See on asi, mida tahan edasi anda ka Pisikesele. Ole tänulik, ole rõõmus, sest sokid on vajalikud, kampsun annab sooja, tassist saab juua ja küünlaid saab põletada. Saite vist mõttele pihta? :)