Mind on paar nädalat vaevanud titeisu. Kus kohast ta tuli, ma ei tea, aga õnneks hakkab juba ära minema. Abiks ei tulnud eriti see, et lähikonnas sündis just üks väike inimene. No kohe tahaks nunnutada ja poputada...
Sellesmõttes ei ole midagi muutunud. Need 9 põhjust, miks uue lapse järgmises elus saan on endiselt olemas (LINK!). Noh, tõele otsa vaadates on neid põhjuseid ju rohkemgi, aga las need jäävad hetkel sinna, kus nad on. Natuke on nagu raske lasta lahti sellest mõttest, et 3-4 last tahaks saada. Aga vist ei ole siiski mõistlik ennast päris ribadeks taielda.
Jah, väikese vahega lapsed saavad omavahel mängida. Jah, titendus saaks korraga läbi. Jah, mina saaks pärast seda mähkmetralli rahus pillid kotti pakkida, ilma, et peaksin selle peale enam mõtlema. Jah, räägitakse, et pärast kolmandat ei ole enam vahet, palju neid on. Jah, pärast neljandat ma ei peaks enam vaevama pead, kas saada mõni veel või mitte :D
AGA. aga eksole. Pisike on nii õrna unega hetkel, et ma hästi ei kujutaks ette, kuidas ma keset ööd peaksin ühele süüa andma ja teist magama panema. Sellele võiksin soti vahele panna, et ta ärkaks iga kord ülesse. Isegi Mudilane ärkas esimestel öödel, kui Pisikesega koju tulime. Oli küll omamoodi armas, kui kell kaks öösel tuli meie tuppa üks unine nägu ja küsis pahaselt, et mida me kiusame tema väikesest õest keset ööd, aga noh, paariaastane vist ei loiva ise voodisse tagasi.
Mul on kenasti kaks jalga maa peal, kui juttu on laste saamisest. See ei oleks mõistlik, ükskõik, mis nurga alt vaadata. Küll aga on raske seda tunnet alla suruda, et issssssand, kuidas tahaks beebit. Veider oleks vist mõnele tänaval ligi astuda ja öelda "ou kle las ma nüüd õige pisut nunnutan"... :D
Aju, mõistus ja mälestused on üldse ühed huvitavad asjad. Praegu tagasi mõeldes ei tundugi nii räme kõik. Samas, kui nüüd meenutada vähe täpsemalt, siis mõtlesin ikka rohkem, kui ühe korra sellest, et mille eest mind karistatakse ja miks see surm mind ükskord ei võta :D
Kõik need magamata ööd ja päevad ning neli tundi kiigutamist, sest lapsel olid gaasid. See, kuidas ma ei saanud vetsus käia, sest mõni lihtsalt ei olnud nõus üksi olema. Mina ei olnud nõus ennast täis kusema. Näete siin probleemi eksole? Tissidraamad ja RPA, millest saaks lausa omaette postituse kirjutada, sest kogemus oli pehmeltöeldes...huvitav. Kõik need korrad, kui olin õhtuks nii täis ropsitud, et lebrasin nagu hapupiimavaat (ausalt, kui ma oleks iga kord särki vahetanud, poleks pärast esimest päeva midagi selga panna olnud). Nii palju janti ja jama, et üht väikest inimest elus hoida. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga las praegu olla.
Okei, nüüd pani titeisu ikka juba jooksuga ajama. Oleks kohe pidanud meenutama, kui palju ma vaeva nägin ja kui sügaval pekkis olin kõige mustemal hetkel. Pisike on küll väike armas päike igas päevas ja ma olen rõõmus, et ta mul olemas on, aga ma siiski eitaha ole valmis enam veel seda kõike läbi tegema uuesti.
Muidugi võib minna ka nii, et teine oleks vana rahu ise. Magaks, sööks ja oleks mustertitt. Lisaks on üks kogemus juba olemas. Tean, mida teha, mis aitaks mõnes olukorras jne. A mis siis teen, kui lõpuks tuleks välja, et nii ikkagi ei ole. Kõlaks küll elu moodi, mulle nii näkku panna :D Olen üpris veendunud, et katus reisiks mul kaugele üksikule saarele ära.
Tegelikult on ju maailm niigi ülerahvastatud! Ma teen hoopis inimkonnale pisikese teene sellega, et jätan enda laste arvu ühe peale :D
Siin võiks küll kirjas olla hoopis to have another kid ja pilt oleks täiesti perfecto, aga kuna mul skille pole, et ise miskit teha, peab leppima sellega, mida internet pakub :D
EDIT: Öösel istus Pisike neli tundi lampi üleval. Uinus lõpuks kell kuradi pool 6. Ühesõnaga, jah, titeisu läks ÕNNEKS selleks korraks jälle mööda :D
Mul on kenasti kaks jalga maa peal, kui juttu on laste saamisest. See ei oleks mõistlik, ükskõik, mis nurga alt vaadata. Küll aga on raske seda tunnet alla suruda, et issssssand, kuidas tahaks beebit. Veider oleks vist mõnele tänaval ligi astuda ja öelda "ou kle las ma nüüd õige pisut nunnutan"... :D
Aju, mõistus ja mälestused on üldse ühed huvitavad asjad. Praegu tagasi mõeldes ei tundugi nii räme kõik. Samas, kui nüüd meenutada vähe täpsemalt, siis mõtlesin ikka rohkem, kui ühe korra sellest, et mille eest mind karistatakse ja miks see surm mind ükskord ei võta :D
Kõik need magamata ööd ja päevad ning neli tundi kiigutamist, sest lapsel olid gaasid. See, kuidas ma ei saanud vetsus käia, sest mõni lihtsalt ei olnud nõus üksi olema. Mina ei olnud nõus ennast täis kusema. Näete siin probleemi eksole? Tissidraamad ja RPA, millest saaks lausa omaette postituse kirjutada, sest kogemus oli pehmeltöeldes...huvitav. Kõik need korrad, kui olin õhtuks nii täis ropsitud, et lebrasin nagu hapupiimavaat (ausalt, kui ma oleks iga kord särki vahetanud, poleks pärast esimest päeva midagi selga panna olnud). Nii palju janti ja jama, et üht väikest inimest elus hoida. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga las praegu olla.
Okei, nüüd pani titeisu ikka juba jooksuga ajama. Oleks kohe pidanud meenutama, kui palju ma vaeva nägin ja kui sügaval pekkis olin kõige mustemal hetkel. Pisike on küll väike armas päike igas päevas ja ma olen rõõmus, et ta mul olemas on, aga ma siiski ei
Muidugi võib minna ka nii, et teine oleks vana rahu ise. Magaks, sööks ja oleks mustertitt. Lisaks on üks kogemus juba olemas. Tean, mida teha, mis aitaks mõnes olukorras jne. A mis siis teen, kui lõpuks tuleks välja, et nii ikkagi ei ole. Kõlaks küll elu moodi, mulle nii näkku panna :D Olen üpris veendunud, et katus reisiks mul kaugele üksikule saarele ära.
Tegelikult on ju maailm niigi ülerahvastatud! Ma teen hoopis inimkonnale pisikese teene sellega, et jätan enda laste arvu ühe peale :D
EDIT: Öösel istus Pisike neli tundi lampi üleval. Uinus lõpuks kell kuradi pool 6. Ühesõnaga, jah, titeisu läks ÕNNEKS selleks korraks jälle mööda :D
Kommentaarid
Postita kommentaar