Oleks võinud juba eile pihta hakata, aga kuidagi motivatsioon puudus. Mis siis ikka, teen tagantjärgi. Juhul, kui keegi veel ei tea, siis tegemist on Lotta tehtud advendikalendriga. Tavaliselt ma ei ole selliste asjadega kaasa läinud, aga tundus selline hea mõte seekord olevat. Mulle kirjutada väga meeldib, aga vahel on sihuke kriisike. Praegu ka, nii et täitsa vahva erinevatel teemadel arutleda.
Üldiselt mulle ei meeldi eriti eesmärke seada. Või noh, ma ei sõnasta asju, kui erilisi eesmärke, pigem nagu asjad, mida tahaks teha ja kuhu jõuda. Okei, need siiski võiks nii sõnastada. Aga eesmärk on kuidagi nii... range? Mulle tundub, et kui ma ei suuda seda täita, siis olen läbikukkunud. Plaan kõlab kuidagi leebemalt. Ja teeb vähem haiget, kui hakkama ei saa :D
Detsembris on mu peamiseks eesmärgiks jõulud üle elada. Te üldse kujutate ette, kui raske on olla mitte jõuluinimene jõuludel? :D Kõik need tulukesed, kuused, annetusreklaamid... ma kunagi olen sellest siin pikemalt ka kirjutanud, aga for realz, kui ma tahan annetada, siis ma võin seda suvel ka teha. Lihtsalt ärritab, kuidas üle ühe on mingi annetusevärk. Rõhutakse sellele, et jõuludel on inimesed lahkemad (ja ilmselt paljud ongi), aga vot mulle ei mõju.
See aasta korraks tundus, et tuleb isegi üle aastate jõulutunne ja tahtmine teha. Praeguseks on see igatahes mööda läinud. Eks laste pärast tuleb hambad ristis midagi ikka korraldada, aga noh jah. Ega ma ei naudi. Äkki kunagi jõuab minuni see kuulus jõulutunne. Tahaks täitsa teada, mismoodi see on :D
Tahaks nüüd lähiajal leida erinevaid vahvaid/arendavaid tegevusi Pisikese jaoks. Ma näen, et tal on igav niisama mänguasjadega tegeleda ja ilmselgelt on tal jura ainult minuga aega veeta. Kahjuks on mul tunne, et tihedat seltskondlikku elu ilmselt veel ei teki. Pean kompenseerima seda siis vahvate tegevustega. Näiteks talle väga meeldib vee ja pintsliga värvilisele paberile plätserdada. Ma veel ei julge vesivärve anda kätte, sest pole päris selline..söömiseks mõeldud värk. Aga mõtlesin siin sellist ohutumat kraami vaadata, sest suu on endiselt esimene koht, kuhu asjad lähevad. Peakski mingi aeg poodlema minema. Jõulukinke on nii kui nii vaja ja ehk õnnestub midagi vahvat leida.
Heaks eesmärgiks on seegi, et ma proovin selle kalendriga ilusti järjel olla. Ma ei ole eriti püsiv inimene ja seetõttu tihti selliseid pikemaid ja igapäevaseid asju ette ei võta. Täitsa huvitav on lõpuks vaadata, kui paljudel päevadel siia kirjutama jõudsin.
Ma mingi aeg proovisin üht kükiväljakutset. Pidasin vastu umbes 10 päeva. Oleks võinud ka edasi teha, aga mul lihtsalt läks meelest ja siis juba kadus point ära.
Pikemas perspektiivis tahaks kooliga ühele poole saada. Samas tunnistan ausalt, et vaikselt hakkab motivatsioon raugema. Pooleli jätta ka ei taha. Ma olen kaks aastat investeerinud sinna aega ja mingil määral ka raha. Asi see üks veel siis. Ala mulle väga meeldib ja ideepoolest tahaks ka töötada sotsiaalvaldkonnas. Loodan väga, et see kriisi läheb nüüd ilusti üle mingil ajal.
Trenni võiks ka tegema hakata. Kaua ma olen lodev nagu..ma ei oskagi siia võrdlust tuua tegelikult. Aga issand, ma ei viitsi. See on taas selline asi, et on vaja motivatsiooni. Hiljem muutub harjumuseks ja ongi äge. Ma tean, kui hea tunne tekib pärast seda. Aga vabandusi on palju lihtsam tuua, kui ennast kätte võtta.
Lugesin teksti uuesti ja ma peaks hoopis eesmärgiks võtma motivatsiooni leidmise. Või siis eneseleidmise? Veidi eksinud ja kadunud tunne on küll. Ilmselt tuleb see pidevast rutiinist. See ajab mu hulluks. Olen ammu mõelnud, et peaks leidma rohkem aega. Mitte ainult enda jaoks, aga ka Meheraasuga koos olemiseks. Muu olme keskel oleme üksteist täitsa ära unustanud. Häbi tunnistada, aga me pole väga väga pikka aega teinud midagi kahekesi. Nii, panen detsembri eesmärgiks minna Meheraasuga välja. Mõlemad lapsed on juba nii suured küll, et uneajal paar tundi ei pea meid käeulatuses olema :D
Nagu juba postituse alguses ütlesin, mulle ei meeldi (ja ega ma ei oskagi) väga eesmärke seada. Kuidas teiega lood on? Seate tihti endale eesmärke?
Kommentaarid
Postita kommentaar