Eile tegin riisi hakklihaga. See oli nii suur hitt, et täna pidin juba uut toitu hakkama vaaritama. Seda, et järgmiseks päevaks enam ei jätku, pole juhtunud alates sellest, kui võtsin ette makaronivaba detsembri :D Mu lemmikosa eilse toidu juures oli see, et nii lihtne oli teha.
Keedad riisi. Pannil praegu hakkliha nii nagu ikka, koos maitseaine, sibula ja kogu peoga, mis sinna kuulub. Kui see on valmis paned pannile riisi juurde ning lased veidi tõmmata ja voilaa, õhtusöök missugune.
Täna otsustasin teha kartuli-vorstivormi. Tegelt oli singivorm, aga mul seisis külmikus üks vorst, mis tuli kiiremas korras ära tarbida. Sobis nagu rusikas silmaauku eksole. Ja jälle väga lihtne pannile (mis on eelnevalt õli/võiga kokku määritud) tuleb kihiti laduda kartul-vorst-hapukurk-kartul. See omakorda tuleb üle valada lahti klopitud muna ja sulatatud juustuga ja läheb ahju. Ma kahjuks veel ei tea, kuidas välja tuli, sest me tarkpead unustasime vahepeal seda ahjus ringi keerata. Olen ma muidu juba maininud, kuidas mulle üldse ei meeldi puupliidil ahju kasutada? Kui me kunagi köögi uue ringiga ette võtame, siis räägin endale normaalse ahjuga elektripliidi välja. See selleks, loodan, et on söödav :D Mulle meeldivad toidud, millega ei pea eriti vaeva nägema ja kogu ettevalmistus võtab vähe aega. Praegu muidugi olen ma kohustatud kõik asjad võimalikult väikseks hekseldama, sest üks kratt tahab ka ampsu. Kes viitsib pärast purustama või tükeldama hakata?
Praegu on hea köögis erinevaid asju proovida, aga ilmselt saab see oma lõpu siis, kui Meheraasu õlg terveks saab ja ta jälle tööl käima hakkab. Siis tuleb hambad ristis edasi rühkida selle makaronivabadusega.
Aga nüüd hopsti teisele teemale üle.
Pisikesel oli just 3päevane söömisstreik. Ma vist ei tohiks seda kõva häälega välja öelda, aga tundub, et hakkab vaikselt mööduma. Täna sõi lausa kaks korda taldriku tühjaks :D Hoolimata sellest, et sai ka muid vahepalu. Halleluuja.
Ma isiklikult arvan, et meie suured sõbrad hambad on sellega seotud. Ptüi, ptüi, ptüi see kord ei ole palavikku olnud. Aga niiiiiiii viril on. Vaikselt saavad juba ideed otsa, kuidas ta mõtteid mujale juhtida. Ja oleks see kamarajura siis ainult päeval. Ei, öösel samamoodi. Kui muidu ta tõusis lihtsalt väga tihti ülesse, aga magas kohe edasi, siis eile vaatasime pimedust koos lausa 2,5 tundi. Meheraasu juba mõtles, et viib elutuppa mängima lapse, aga ma ei lubanud.
Öö on magamiseks ja kunagi peab ka Pisike sellest ju aru saama. Olen seda meelt, et kui laps keset ööd ärkab, ei tohiks magamistoast lahkuda. Loomulikult on olukordi, millal see on vajalik, aga lihtsalt lambist ärkamisel pigem siiski mitte.
Mängimise asemel kõndisin laps süles mööda tuba ringi. Ma suutsin seda teha ilma probleemideta umbes 5 minutit. Hambad ristis pidasin veel 15 minti vastu. Raskeks on läinud. Pärast 20 minutit olid käed ja selg omadega läbi ja ülejäänud aja rõõmsalt istusin temaga voodi peal ning hoidsin süles. Okei, mitte tervet aega. Vahepeal käisin vetsus ja siis Meheraasu üritas teda magama saada. Tundub, et ma olen pisut järjekindlam sellega. Mis seal ikka. Nagu ma naeran: üle aasta on sünnitusest möödas ja ma näen ikka sama halb välja, kui 2016.
Ma nüüd loodan, et see ei ole mingi muu asi. Natuke veel ootan ja vaatan, kui see öine ärkamine ikka edasi kestab, räägin arstiga. Äkki on tegu hoopis mõne aine puudusega või jumal teab millega. Ma üldiselt ei ole kanaema, aga mõne koha peal on parem karta, kui kahetseda.
Hea meelega teatan, et võõrutustriost on saanud võõrutusduo. Oleme ametlikult lutipudeli ja RPA vabad. Eile viskasin viimase pulbri ära, mille seismisaeg oli täis tiksunud. Samuti pakkisin ära lutipudeli. Okei, tegelikult tõstsin selle kapi otsa, aga teeb sama välja :D
Algus oli keeruline, aga nüüd on juba normaalne. On aru saada, et isegi kui ta öösel ärkab, siis pole süüa vaja. Paar korda küll oli nii, et enda une huvides mõtlesin pudeli valmis teha. Enne aga jõudsin aru saada, et see rikuks kogu senise progressi ära. Õnneks saime hakkama.
Lutiga on ikka nii nagu varem. Uneaegadeks saab, muul ajal mitte. Kuigi praegusel hammaste perioodil ta peale lõunaund sellest loobuda eriti ei taha. Hommikuti aga pole üldse probleemi ja paneb ise ilusti voodisse selle. Hullult naljakas on vaadata, kui ta teist last lutiga näeb. Jookseb ära kiskuma. Endale suhu ei ole pannud, aga ära võtab küll. Umbes nagu mismõttes sul on ja mul pole.
Nagu eespoolt lugeda võis, siis kussutamisega progressi ei ole eriti, aga ega ma siin väga hambad ristis ei pinguta ka. Liigume rahulikus tempos ja küll me sellest ka lahti saame.
Kommentaarid
Postita kommentaar