Otse põhisisu juurde

Käisime miljon aastat tagasi loomaaias...

Tegelikult küll mitte päris miljon aastat tagasi, aga paar nädalat on ikka vaikselt mööda tiksunud küll. Üldiselt nagu aru ei saa, et aeg liigub, aga siis avastan, et postitus, mille pidin juba ammu-ammu kirja panema on ikka megalt venima jäänud. Korraks isegi mõtlesin, et ah las ta siis jääda. Siis aga otsustasin, et teen ikkagi ära. Las olla vahelduseks retseptipostitustele. 


Viimati käisin loomaaias paar aastat tagasi. Mingi 2015 ehk. Seega Pisikesele oli see päris esimene kord üldse. Mina isiklikult tahtsin näha ainult jääkarusid ja elevante. Peaaegu oleksin üldse juba enne pileti ostmist otsa ringi keeranud, sest seisime järjekorras 45 minutit kindlasti. Ma ei ole kindel, miks arvasin, et laupäeva keskpäev on hea valik sellise koha külastamiseks :D Meheraasu siiski ütles, et tema enam otsa ringi ei keera, kui on megapalavusega kohale sõitnud ja oodanud, seega mis mulgi siis enam üle jäi. Üks beebigrupi sõbranna ootas ka meid. Meil üldse kunagi ajad ei klapi, et päriselt kokku saada ja see oli selline hea võimaluse kasutamine, kui juba mõlemad nii kui nii peredega kodust välja olime saanud ja juhtumisi veel mõlemal sama tee jalge all oli. Ühesõnaga, mul ei õnnestunud põgeneda. 


Minu eksperthinnang ütleb, et lastele ka meeldis. No miks ei oleks pidanud eksole. See, mis mulle oli puhas piinakamber, oli nende, eriti Pisikese jaoks, avastamata maailm. Kuigi tema poolest me oleks võinud nende mõmmide juurde seisma jäädagi. Samas ta oleks vist võinud igale poole seisma jäädagi. Tema poolest võiksime siiani loomaaias olla :D 


Alguses me käru ei saanud, hiljem nende käest saime, kellega seal kohtusime. Nad hakkasid välja minema ja kuna enam nagu väga vaja ei olnud, siis meil vedas. Küll ülilühikeseks ajaks, sest Pisike suvatses selle olukorraga rahul olla umbes pool tundi. Siis talle tundus, et aitab küll sellest pullist, tassige mind edasi. Meheraasu lõpuks ei viitsinud jaurata, seega pärandasime käru edasi ja jätkasime vanaviisi. 


Nagu näha, siis oli üks preili väsinud juba täitsa alguses, aga mis seal ikka. Vahel võib uneaega veidi edasi lükata. Hetkeks tundus, et ta viskab sinna pikali ja ehk teeb väikese iluune, aga ma oleks pidanud kohe teadma, et see on võimatu. Eriti olukorras, kus koht on võõras ja ümber palju sagimist. See eest vajus ta autos magama väga ruttu. Lausa nii ruttu, et isegi söömine jäi pooleli. Pärast kolme ampsu oli kõik. Siis üritasime kuidagi seda va saiaviilu kätte saada. Ega eriti anda ei tahtnud, aga väike petukaup ajas asja korda :D 


Praegu on veidi kahju, et rohkem pilte ei teinud, aga tahtsin ka ümbrust nautida ja mõnusalt aega veeta. Mis pereaeg see on, kui üks näeb kõike ainult läbi kaamera. Olen üpris kindel, et see ei jäänud ka viimaseks käiguks. Seega võtan järgmine kord plaani selle, et siseneme teiselt poolt. Noh, sealt, mis on lähemal lasteloomaaiale, sest vähemalt üks meist oli täiesti vaimustunud kitsedest. Ja see ei olnud mina. Mul on mingi kerge kitsetrauma lapsepõlvest. Mul on isegi pilt sellest, kuidas kitsede eest ära jooksen loomaaias. Ja ma mäletan seda hirmu, mida tundsin tol korral :D Peaks ema käest küsima, äkki oskab seletada, miks need loomad üldse mulle ei meeldi :D 

Mul on hea meel, et sellised ühepäevased käigud on lõpuks ometi mõeldavad. Minu enda jaoks mõeldavad. See oli pikk teekond, et nii kaugele jõuda. Praegu pikemalt sellel teemal ei hakka jutuvada ajama, sest ei taha positiivset postitust negatiivsega lõpetada. 

Minnes nüüd paar lõiku ajas tagasi, siis tahaks järgmine kord anda Pisikesele võimaluse natuke pikemalt seal paitada ja ringi uudistada. Loodetavasti ei ole siis nii kuum ka. Suht unpopular opinion arvestades Eesti suvedega, aga lauspäikeses, minusugune vanake, enam mitut tundi ringi jalutades vastu ei pea :D 

Kommentaarid