Meie pikk teekond lutiga on nüüd ametlikult läbi saanud. Ja ei võtnudki aega mitu valulikku päeva, vaid läks hoopis täitsa lupsti. Olgu, ehk on vara hõisata, sest eelmisel katsel olin ka juba õnnelik edusammude üle, aga läks nii nagu läks. Lastega on ikka nii, et sa planeeri palju tahad, elu läheb enamasti ikka teisiti. Aga olen positiivselt meelestatud! Mis on nüüd teisiti ja kuidas selleni jõudsime?
Esimene ja kõige suurem vahe on see, et Meheraasu on minuga üksmeelel. Arutlesime üht ja teist pidi ja saime aru, et praegused kaks lutti peavadki jääma viimasteks. Kuidagi narr on osta iga kuu vähemalt neli lutti, sest pliks närib kõik läbi. Rääkisime läbi ka selle, et öösel ei tohi alla anda. Jah, meie majas on ööuni püha, sest esimene eluaasta näitas, kui vähe seda võib saada, aga tuleb vastu pidada. Ta oli nõus. Ma olin nõus. Jäime ootele, sest oli vaja näha, millal käib see klikk ära lapsel.
Üleeilne õhtu tõigi kaasa selle kauaoodatud hetke. Ta ei nutnud lutti taga. Tavaliselt hakkas umbes poole üheksast luti karjumine. Sihuke kriiskav kisa raamaturiiuli juures, laps vehkimas kätega luti suunas. Eile seda ei olnud. Ka voodisse minnes oli ta selle unustanud. Sain aru, et see ongi nüüd SEE, mida oodanud olin. Täpselt selline kohe või jumal-teab-millal hetk. Meheraasu varjas tekki peale pannes kenasti lapse vaatevälja ära ja mina, aasta emana, peitsin julmalt lihtsalt ära lutid :D
Paar hetke hiljem Pisike märkas, et miski on puudu. Samas nägi ta seda ka, et riiuli enam neid pole. Siis vaatas ta voodi alla, voodi vahele, padja alla, tugitooli juurde...ja ma kartsin, et see pull ikka ei lähe läbi. Aga korrutasin talle rõõmsalt "kõik on hästi, emme on siin, head ööd" ja enne kui aasta sai mööda, jäi ta nohinal magama. Nagu ikka, hakkas radar uuesti tööle siis, kui voodisse läksin. Kogu selle nihelemise aja palusin kõrgemaid jõude, et üritus ei lõppeks mitmetunnise nutu ja ülevalolekuga. Läks hästi. Hommikupoole ööd oli ta ka korra üleval, aga õnneks oli asi tekis, mitte lutis. Lõpuks magas kauem, kui tavaliselt :D
Nii mõnus oli, kui ei pidanud hommikul jantima luti ära panemisega või otsimisega. Öösel ka kuidagi lihtsam, kui ei aja mööda voodit taga, kus pagana kohas sellel korral lutt lennanud on. Minu sisetunnet õige aja kohta kinnitas see ka, et terve päeva esimese poole Pisike seda taga ei otsinud. Lõunaunne minnes korra näitas riiuli suunas, aga nägi tühjust ja rohkem ei küsinud. Magama jäämine võttis küll mõni minut kauem, kui muidu, aga see on täielik võit! Mis peamine, ta magab südamerahuga! Mind lohutab mõte, et allaandmiseks ei ole enam ruumi. Isegi kui mõni päev öö tuleb peidust välja draamakuninganna. Nüüd pean leidma ainult sobiva momendi, et lutijurakad minema visata. Igaks juhuks ei taha talle jätta võimalust neid kuskil märgata.
Ka eilne öö läks kenasti. Oli natuke nihelemist jälle, aga ei midagi üleelamatut. Sedagi vaid korraks. Vist. Ma vähemalt rohkem ei ärganud küll :D Peakski Meheraasult küsima, kas tal on ehk rohkem infot öiste võimalike seikluste kohta. Tänane lõunaunne jäämine oli ka üllatavalt kiire ja lihtne. Ütlen veel korra: mul on nii hea meel, et ei hakanud last sundima, vaid ootasin kannatlikult õige hetke ära.
Pika ja segase jutu lõpuks tooksin korra välja, mis on oluline, kui soovid lapse lutivabaks saada võimalikult valutult. (Võib muidugi juhtuda, et laps on leplik ja võid julmalt lihtsalt ära võtta. Need on soovitused neile, kellel on kodus samasugune bravuuritar, nagu meil) Samuti võib juhtuda, et nendest ei ole abi. Aga proovimata ei saagi teada.
Esiteks, oota ära õige hetk. Sina tunned oma last kõige paremini, seega tajud, millal võiks olla see paras aeg. Seejuures ära lase ennast heidutada kõrvalseisjate arvamusest. Nemad ei ela lapsega koos ja ei pea kuulama, kui ta nutab päevade kaupa oma kallist kummijullat taga. Vahel võib tunduda, et õiget hetke ei tule, aga varu kannatust. Ps, kui ta karjub päeval luti suunas ja üldse, mitte üheski olukorras ilma ei uinu, siis veel ei ole õige aeg :D
Olge üks meeskond. Seda teekonda ei tasu ette võtta, kui täiskasvanud ei ole üksmeelel. Seega lepi oma partneriga (ja vanematega, sõpradega, ükskõik kellega koos sa elad või kes vahel last hoiab) kokku, et nüüd ongi kõik. See tekitab lapses ainult segadust, kui üks ütleb kõik ja teine ikka annab lutti. Samuti õõnestab see enese-ja otsusekindlust, kui üks osapool on arvamusel, et veel on vara.
Ära anna alla ja säilita tugev närv. Võib juhtuda, et esineb tagasilööke, aga see tuleb lihtsalt ära kannatada. Nii võib väga pikalt jantida, kui võtad ära ja siis annad esimese väikse vingumise peale tagasi. Jah, tunde kestev hüsteeriline nutt ei ole vajalik ega kuidagi abistav, aga selline pisike kiunumine käib asja juurde. Eks ennastki ajaks mossitama, kui midagi harjumuspärast järsku enam ei ole. Täiskasvanu suudab end ka sõnadega väljendada, paariaastane laps enamasti siiski mitte. Emotsioonid tuleb mingil viisil ju välja elada. Seejuures ole toetav, vajadusel tee hingamisharjutusi ja siis toeta edasi :D
Peida/viska lutid ära. Mine veel kaugemale ja ära enam isegi mitte maini lutte. Meie juures on sõna "lutt" hetkel täiesti keelatud. Umbes nagu sõimusõna. Oleme leidnud lõputul hulgal viise, kuidas vajadusel ümber sõnastada, kui tõesti on vaja sellel teemal rääkida. Mina isiklikult kohe lutte minema ei visanud, aga peitsin lapsekindlasse kohta. Nüüd, paar päeva hiljem, arvan, et juba ikkagi võib täitsa minema visata. Ootan, kuni prügikott on vaja välja viia ja siis suskan sinna. Sellega väldin olukorda, et Pisike viskab sodi ära ja võib neid märgata :D Täna nägin, et meil on see lutimoodi kraadiklaas ka, õnneks ta aru ei saanud, mis see on ja sain kenasti silma alt ära panna. Aa, ja hea oleks, kui laps ei satu mõnda aega seltskonda, kus teistel on lutid. Nii... igaks juhuks noh. Ahvatlused on lihtsad tekkima.
Praegu rohkem ei suudagi midagi kasulikku välja tuua, mis võiks aidata. Küll aga on kommentaarium avatud, kui mõni hea nipp pakkuda on! ;)
Ka eilne öö läks kenasti. Oli natuke nihelemist jälle, aga ei midagi üleelamatut. Sedagi vaid korraks. Vist. Ma vähemalt rohkem ei ärganud küll :D Peakski Meheraasult küsima, kas tal on ehk rohkem infot öiste võimalike seikluste kohta. Tänane lõunaunne jäämine oli ka üllatavalt kiire ja lihtne. Ütlen veel korra: mul on nii hea meel, et ei hakanud last sundima, vaid ootasin kannatlikult õige hetke ära.
Pika ja segase jutu lõpuks tooksin korra välja, mis on oluline, kui soovid lapse lutivabaks saada võimalikult valutult. (Võib muidugi juhtuda, et laps on leplik ja võid julmalt lihtsalt ära võtta. Need on soovitused neile, kellel on kodus samasugune bravuuritar, nagu meil) Samuti võib juhtuda, et nendest ei ole abi. Aga proovimata ei saagi teada.
Esiteks, oota ära õige hetk. Sina tunned oma last kõige paremini, seega tajud, millal võiks olla see paras aeg. Seejuures ära lase ennast heidutada kõrvalseisjate arvamusest. Nemad ei ela lapsega koos ja ei pea kuulama, kui ta nutab päevade kaupa oma kallist kummijullat taga. Vahel võib tunduda, et õiget hetke ei tule, aga varu kannatust. Ps, kui ta karjub päeval luti suunas ja üldse, mitte üheski olukorras ilma ei uinu, siis veel ei ole õige aeg :D
Olge üks meeskond. Seda teekonda ei tasu ette võtta, kui täiskasvanud ei ole üksmeelel. Seega lepi oma partneriga (ja vanematega, sõpradega, ükskõik kellega koos sa elad või kes vahel last hoiab) kokku, et nüüd ongi kõik. See tekitab lapses ainult segadust, kui üks ütleb kõik ja teine ikka annab lutti. Samuti õõnestab see enese-ja otsusekindlust, kui üks osapool on arvamusel, et veel on vara.
Ära anna alla ja säilita tugev närv. Võib juhtuda, et esineb tagasilööke, aga see tuleb lihtsalt ära kannatada. Nii võib väga pikalt jantida, kui võtad ära ja siis annad esimese väikse vingumise peale tagasi. Jah, tunde kestev hüsteeriline nutt ei ole vajalik ega kuidagi abistav, aga selline pisike kiunumine käib asja juurde. Eks ennastki ajaks mossitama, kui midagi harjumuspärast järsku enam ei ole. Täiskasvanu suudab end ka sõnadega väljendada, paariaastane laps enamasti siiski mitte. Emotsioonid tuleb mingil viisil ju välja elada. Seejuures ole toetav, vajadusel tee hingamisharjutusi ja siis toeta edasi :D
Peida/viska lutid ära. Mine veel kaugemale ja ära enam isegi mitte maini lutte. Meie juures on sõna "lutt" hetkel täiesti keelatud. Umbes nagu sõimusõna. Oleme leidnud lõputul hulgal viise, kuidas vajadusel ümber sõnastada, kui tõesti on vaja sellel teemal rääkida. Mina isiklikult kohe lutte minema ei visanud, aga peitsin lapsekindlasse kohta. Nüüd, paar päeva hiljem, arvan, et juba ikkagi võib täitsa minema visata. Ootan, kuni prügikott on vaja välja viia ja siis suskan sinna. Sellega väldin olukorda, et Pisike viskab sodi ära ja võib neid märgata :D Täna nägin, et meil on see lutimoodi kraadiklaas ka, õnneks ta aru ei saanud, mis see on ja sain kenasti silma alt ära panna. Aa, ja hea oleks, kui laps ei satu mõnda aega seltskonda, kus teistel on lutid. Nii... igaks juhuks noh. Ahvatlused on lihtsad tekkima.
Praegu rohkem ei suudagi midagi kasulikku välja tuua, mis võiks aidata. Küll aga on kommentaarium avatud, kui mõni hea nipp pakkuda on! ;)
 |
| Pilt pärit internetist |
Jõudu ja kannatlikku meelt kõigile, kes juba astuvad sellel teel või kellel see protsess ees ootamas on!
Kommentaarid
Postita kommentaar