Tere, maailm!

Rääkisin juba ammu, et sünnitusega saan ühele poole kenasti vana aasta sees, kuigi tähtaeg oli 4. jaanuar. Libakad käisid juba pikka aega, igalt poolt valutas, no täiesti kopp oli ees. Õhtuti lootsin, et hommikuks olen sünnitamas, aga ärkasin endiselt ühes tükis. Päev enne haiglasse minekut naersin, et lapsel on viimased kaks päeva tulema hakkamiseks. Ma väga soovisin, et õnnestuks mõnel sellisel päeval sünnitada, kus kellelgi juba ei ole sünnipäeva või aasta ei vahetuks, mingi veider kiiks, mis teha. Lapsehoiuplaan oli ka kenasti paigas, aga seda sai kasutada ainult detsembri lõpuni sellisel kujul nagu ta lõpuks välja nägi. Seega kaks põhjust, miks lootsin detsembrisse jõuda. 

Tuli välja, et laps on mul sõnakuulelik juba enne väljapoole jõudmist. Või siis mõjus 27. detsembri õhtul lendu lastud lause, et kui täna öösel tulema ei hakka, siis homme hakkan kükke tegema, teed kaanima, aknaid pesema, tikke korjama ja kui vaja teisi asju proovima, et lõpuks sünnitama saaks. Ootusi suurendas seegi, et juba paar päeva varem hakkas vaikselt limakorki eralduma. Vot oli see alles õnnelik tunne!

28. detsembri öösel ärkasin veidi enne kella kolme, sest õudsalt oli vaja vetsu minna. Magama tagasi enam ei saanudki, sest tundsin üpris tugevat kõhuvalu. Õhtul enne uinumist tundsin ka mingit kerget valu, aga see kadus koos no-spa võtmisega. Öine kõhuvalu aga ei kadunud kuhugi, võttis hoopis natuke nägu krimpsutama. Pool tunnikest valutasin ja krimpsutasin ning otsustasime Härraga, et olgu, kutsume lapsehoidja kohale ja sõidame ise haiglasse, nii igaks juhuks. Ise veel naersin, et valude vahesid hakkasin mõõtma täpselt samal ajal, mis esimesel korral.

ITKsse jõudes ei olnud hullu väga midagi. Valud oli täiesti ebaregulaarsed, kohati lausa tundus, et hakkavad üldse ära kaduma. Läksin läbivaatusele, avatust oli 4cm ja masin tuvastas ka mingit sorti sünnitegevuse. Saime otse sünnitustuppa, kus hakkas pihta üks hirmus ootamine. Esimesed paar tundi olid veel täitsa lõbusad. Viskasime nalja ja pikutasime niisama. Õigemini mina pikutasin, Härra uinus toolis. Mirtelil oli raske öö, ta uinus veidi enne seda, kui me ära sõitsime ja sel ajal, kui mina üritasin voodis teha nägu, et saan und, pidi teine olema lapsevanemaks ja karjatama unetut.

Ma olin optimist, sest seda juttu on ju kõik kuulnud, et iga järgnev sünnitus pidavat olema kiirem ja kergem. Jäin siis ootama, millal see "kiirem" kohale jõuab. Ütleks pigem, et vahepeal tundus nagu see sünnitus ei lõppeks mitte kunagi.

Olesklesime seal palatis, ämmaemand soovitas jalutada. Ta ilmselt nägi juba näost, et ma see veidrik, kellel kõige lihtsam valusid üle elada pikali asendis, sest siis saab hästi vingerdada. Ütles, et dušš aitab valude vastu, mingi ma proovigu. Läksin, aitas. Jalutasin ja duššitasin ja jalutasin. Vahepeal ägisesin ja sõimasin. Sõimasin siis Raido, mitte arste, igaks juhuks märgin ära. Konkreetselt mäletan seda, kuidas ohkasin, et küll oleks hea, kui ei teaks, mis veel tulemas on.

Lõunaks polnud veed ära tulnud, KTGd korralikult teha ei saanud, sest laps solberdas kogu aeg eest ära (ja on see vast piin, kui aparaat tunde küljes on). Mingil hetkel tuli arst avatust kontrollima ja sel hetkel, kui ta mulle otsa vaatas ja ütles, et ee, ikka veel on 4cm ja venitades 6cm siis noh...

Esimese sünnitasin viie tunniga ja teisega polnud poole rohkema ajaga veel kuhugi jõudnud. Arst ikka lootis, et veed puhkevad ise, aga selle peale ma naersin juba kohe alguses, et ei nad puhke kuhugi. Lõpuks otsustati veed ikka lahti teha, kuigi lootekott olevat juba välja punnitamas ja kohe-kohe lõhkemas. Selleks oli kaks põhjust: esiteks sünnitegevuse kiirendamiseks ja teiseks, et panna lapse pea külge andur ja lõpuks päriselt teada saada, kuidas tal olukord on. Mingil ajahetkel tuli juttu valuvaigistitest. Öeldi, et epiduraali ma ei saa, sest protsess on juba niigi väga aeglane, aga võisin naerugaasi kasutada. Eks ma siis kasutasin, samas abi nagu ei saanud sellest, sest maski hoidmine valu ajal oli ebamugav ja veidi ahistav mu jaoks. Samuti hakkas pea ringi käima sellest ja öökimine oli ka päris võimas. Selles suhtes oli huvitav kogemus korraga hoida oma jalgu, pressida ja siis öökida ka veel mingisugusesse miniatuursesse oksekotikesse.. 

Kui ma enne üldse ei tahtnud püsti tõusta, siis pärast seda, kui andur mind voodisse aheldas tekkis küll selline tunne, et õudsalt tahaks jalutada. Pärast vete avamist ei läinudki enam kaua aega, kui valud läksid tugevamaks. Siiski mitte regulaarseks. Vahel oli minuti jooksul kolm lühikest valu üksteise otsa ja järgmisel hetkel sain 15 minutit rahulikult silma looja lasta.

Aeg muudkui läks omasoodu, vahepeal käis ämmaemanda suust läbi lause, et senise järgi võttes peaks laps olema käes umbes kella kuueks või seitsmeks õhtul. Kuna kell oli alles kahe ringis, suutsin ainult issand jumal öelda, sest veel neli tundi kõlas sel hetkel umbes sama pika ajana, kui viis aastat. Varsti pärast seda lauset hakkas poisil aga kuidagi kiire, sest umbes poole kolme paiku hakkasin tundma esimesi presse. Raido kutsus arsti palatisse. Vaadati siis uuesti avatust, milleks oli 7cm ja minu juttu ei tahetud üldse tõsiselt võtta alguses. Pärast veel naersin, et mitu last peab sünnitama enne, kui usutakse esimese korraga mu juttu pressidest.

Põhimõtteliselt vaadati mind nagu ogarat ja paluti mitte pressida, sest laps olevat alles väga üleval ja täisavatust ka veel polnud. Ma kahjuks ei oska kuidagi keha väga tugevaid füüsilisi reaktsioone tagasi hoida, seega pärast paari valuhoogu ja pressi hakkas ämmaemand naerma, et kellelgi hakkas nüüd küll väga kiire. Kuna ma ise enam vetsu minna ei saanud, tehti põis kenasti minu eest tühjaks, kutsuti veel paar inimest juurde ja saime lõbusa osaga peale hakata.

Füüsiline väsimus oli nii suur, et ma konkreetselt ei jõudnud lihtsalt pressida. Selle tulemusel jäi laps natuke kinni. Arstid olid nagu ergutustüdrukud seal kõrval, ma ise viimast pressi ei tundnud, aga kui kõlas käsk pressida, siis mõtlesin, et savi, kui pärast katki, siis katki. Kolmekesi koostöös, sest noh, ma tegin, mis tegema pidin ja kaks neist surusid kõhule, sai laps välja pressitud. Ise ma ilmselgelt ei näinud, mis laua teises otsas toimus, aga Härra sõnade kohaselt olevat poiss olnud pisut sinine ja arstidel natuke kiire, et ta ruttu hingama saada. Kisa kuulmine oli väga kergendav.

Arvestades, et täisavatust ei olnud, laps kaalus 4046g ja oli 54cm pikk, oldi väga üllatunud, et läksin sünnitustoast minema vaid ühe marrastusega, mida polnud vaja õmmelda. Seega oli ka paranemine päris kiire ja praegu pole enam üldse tunnet nagu oleks poolteist nädalat tagasi endast kedagi välja pressinud.

Haiglas olime kaks ööd ja uue aasta saime rõõmsalt kodus vastu võtta. Sellest, kuidas see eluke nüüd kolme lapsega välja näeb, kirjutan kunagi hiljem uuesti. Küll aga ütleksin nii palju, et sama erinevad, kui olid rasedused ja sünnitused, on ka lapsed. Henri on seni nagu vana rahu ise võrreldes selle tralliga, mida Mirtel korraldas :D