teisipäev, 15. mai 2018

Mõtteid emadusest



Pisike otsustas eile hommikul pikemalt magada, seega kasutasin juhust ja tegin blogilugemisringi. Nägin, et Pille, Britt ja Mallukas olid vastanud mõnedele vahvatele küsimustele emaduse kohta. Mul lõi lambipirni põlema, tahan ka ahvida. Hea mõne aasta pärast lugeda ja võrrelda, kuidas mõtted ajas muutunud on. 

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?
Ei. Kui Pisike oli veel päris beebi, siis vahepeal paar korda vajusin koos temaga magama, aga see oli selline oih olukord. Üldiselt mulle ei meeldi päeval magada, sest kogu ärkamisprotsess algab siis uuesti. Piisab sellest, kui pean hommikul endast inimese tegema, rohkem ei viitsi väga. Samuti kasutan lõunaune aega selle jaoks, et teha neid toimetusi, mida koos Pisikesega eriti teha ei saa. Näiteks korjan kuiva pesu õuest ära või kasutan juhust ja söön vahelduseks nii, et keegi ei loe suutäisi või ei taha ampsu saada.

Pildiotsingu funny memes about parenthood tulemus

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have
Lutt ja lamamistool. Nagu näha, siis lutt on siiani must have.. aitas päris palju last maha rahustada. Lamamistool oli mingil perioodil ainus asi, milles ja millega sai ta magama. Siinkohal mõtlen ikka seda lamamistooli, mis käib täislamavasse asendisse. 

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.
Ei olnudki ühtegi sellist asja. Me väga palju ette ei varunud asju, võtsime rahulikult. Minul tegelikult puudus selge ettekujutlus vidinatest, mida vaja oleks. Meheraasu oli lihtsalt mees, millal nad enne soojaks on läinud peast, kui laps on tulemas. See on ikka rohkem naiste teema. Lõpuks veenis ta mind ka, et pole vaja hulluks minna. Igasugu vidinaid ja asju annab osta ka siis, kui nende järgi päriselt vajadust on. 

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Järjepidevus ja reeglid. Meie peres olen mina see kuri, kes ajab taga reeglite täitmist. Meheraasu ka jah, aga ta on leebem. Ja ilmselgelt suudavad tüdrukud issil oma kutsikasilmadega südame hellaks teha. Mulle enam nii väga ei mõju :D Sellesmõttes, et must pesu peab iga päev minema pesukasti, mitte nädalaks toanurka ja siis ühel päeval on selle koristamine. Viimasel ajal olen hakanud ka peegeldamist kasutama. Mõne õhtu lõpuks olen ise peegel valmis. Muudkui aga saan aru ja mõistan. Hästi läheb, siis ühel päeval mõistavad nemad ka :D

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?
Pigem jah. Mul ei ole kunagi olnud sellist mõtet, et ma neid ei taha. Samas mingisugust ajagraafikut, millal või kui palju ka nagu ei ole teinud. Pisike oli selline oodatud ootamatus. Ma ei vältinud seda, aga kui nägin kahte triipu võttis korraks kopsu kokku küll. Vot siis oli tunne, et jumal halasta, ma ei ole selle jaoks valmis. Samas, kas selle jaoks üldse saabki kunagi päriselt valmis olla?

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?
Vot siin olen ma täiesti kahevahel. Pisut ikka heietan seda mõtet, et ehk ühel päeval kunagi tulevikus veel võiks. Samas on veel liiga hästi meeles, kui pekkis ma omadega olin. Äkki kui meelest ära lõpuks läheb, siis võtame ette selle tee. A siis tuleks teha kaks järjest :D Just ükspäev seletasin, et ma nüüd saan aru miks osad ütlevad, et tehke lapsi paarikaupa. Alguses on ilmselt raske, aga hiljem, kui neist juba mängukaaslased saavad, on kergem. Praegu näen väga hästi, kuidas Pisikesel on nii pagana igav siin minuga passida. Eks pool sellest päevasest inisemisest tulebki seetõttu, et mina ei ole õige mängukaaslane. Mudilasega on neil hoopis lõbusam ja mingisugust vingumist ei ole. 

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?
Kuna Meheraasu tuli suhtesse "pagasiga", siis tegelikult oleme pidanud algusest peale arvestama lapsega ka. Sellist ainult meie kaks aega ei ole mitte kunagi olnud. Samas, Mudilane oli siis juba kohe kolm saamas ja see oli veidi teistmoodi. Seega jah, Pisikese sünd pani mingil perioodil suhte korralikult proovile. Ma ei ütle, et see oleks praegu ideaalne, aga oleme hakanud rohkem koostööd tegema ja läbirääkimisi pidama. Üldse rohkem suhtlema. Siin võrdlen ma siis selle ajaga, kui Pisike alles sündinud oli.

Pildiotsingu funny memes about parenthood tulemus

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?
Lapsed ei ole suhteid muutnud. Mõni sõber on juurde tulnud, mõni ära läinud, aga üldises plaanis ei ole see kuidagi seotud lapsega. Pigem on asi olnud selles, et teed viivad erinevas suunas ja vahel enam ei ole mõne inimesega seda klikki. 

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta? 
Praegu on küll tunne, et lastega kuhugi minek ei oleks puhkus :D Ma sellele vastaksin ehk mõne aasta pärast uuesti. Lasteta võiks ükskõik kuhu minna. Hahah, see kõlab nagu ma räigelt vihkaks lastega kuskil käimist. Tegelikult on asi selles, et me ei ole Meheraasuga juba šiiiiiiitaks ja peale käinud/teinud midagi kahekesi. Paar korda poes jah, aga see ei lähe praegu arvesse. 

Kõrvaaugud beebile-ei või jah?
Ei. Esiteks, ma ei arva, et mina peaksin tegema sellise otsuse tema eest. Kui ühel päeval ise tahtma hakkab, eks siis ole näha. Samuti võivad need olla vahel pigem häirivad. Mina ei kannata näiteks absoluutselt kõrvarõngastega magamist. Räigelt ebamugav. No ja juuksed jäävad pidevalt külge kinni ja ma olen üpris kindel, et mingil perioodil hakkaks laps neid nässerdama. 

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul? 
Mm, hetkel veel viimaseid mõned kuud kauss või saun, kui taevas halastab :D Ja pigem õhtul, siis kui lapsed voodis on. Mudilasega polegi vahet, ta saab aru, kui palun veidi privaatsust. Pisike see eest arvab, et vesi on alati talle ja see kauss oleks ennem läinud, kui ma seebi nuustikule saan :D 

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus? 
Seal olin ma juba pärast sünnitust tagasi. Õigemini juba enne sünnitust. Ma tegelikult ei ole väga suur kaalusõber ja esimene number, mida tean pärineb sellest päevast, kui ämmaemanda juures rasedust arvele võtmas käisin. Siis läks sealt 5kg maha ja raseduse lõpuks olin ringiga tagasi alguses. Haiglasse jätsin kenad 10 kilo ja praeguseks on läinud ka teine 10kg maha. Seega kaalun nüüd lausa vähem, kui siis. Samas tööd oleks veel palju, aga see on juba hoopis teine teema. 

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?
Täiskasvanud inimest ei saa ju sundida. Tore oleks, kui läheksid. Halba see ju ei tee. Samas ei ole selle mõtet, kui minna sest keegi sunnib. Endal peab olema tahet minna, olla ja õppida. 

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui...
õhtul uinunud last vaadates unustad hetkega kõik negatiivse, mis päeva jooksul toimus.

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne? 
Iga päevaga järjest rohkem. Viimsed poolteist aastat on teinud minust täieliku planeerimiskunni, kui asi puudutab koristamist, pesu pesemist ja enda kasimist. Eks loomulikult oli perioode, kui tekkis tunne, et mitte midagi ei saa tehtud. Mingil hetkel lõpetasin stressamise ära, ega see mu tuba puhtamaks ei teinud. Pigem üritasin/üritan leida toimetuste jaoks sellise aja, kui Meheraasu on kodus või teen koos Pisikesega. Mudilane on nii kui nii nädala sees päeval koolis, seega on mu silmi ja kõrvu vaja vaid ühele pühendada. Endaga tegelemiseks on ka rohkem aega. Pärast Pisikese sündi oli suht savi, mitu korda särgile oksendati või mitu päeva pea pesemata oli. Nüüd enam sellist nalja endale ei luba. Hah, ma hakkasin lausa juuksepalsamit kasutama! Kes mind tunneb, see teab, et pagana suur samm edasi minu puhul :D 

Pildiotsingu funny memes about parenthood tulemus

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?
Ei üht ega teist. Kammin ära ja hoian lahtiselt. Naudin, et mind ei üritata kiilaks tõmmata kohe kui juuksed patsis ei ole. 

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?
Liiga vähe. Minu põhiline "üksi" oleku aeg on siis, kui Pisike lõunaund teeb. Mis tegelikult ei ole päriselt üksi olemine. Kuklas tiksub pidevalt, et iga hetk võib juhtuda see, et pean oma asjad nurka viskama. Sellist kohustustevaba üksiolekut, mil tegelen ainult iseenda ja oma mõtetega ei ole. Aga eks see periood saab ka varsti läbi, sest Pisikese lasteaeda minek ei ole enam mägede taga. Siis saan rõõmsalt öelda, et saan regulaarselt üksi olla :D

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?
Ära põe üle. Kõik läheb mööda. Sa saad kõigega hakkama. Lase minna sellel, mis on tegelikult ebaoluline ja ära kuula liigselt seda, mida teistel öelda on. Elu ei ole must-valge ning otsuseid peab tegema vastavalt lapse ja sinu enda enesetundele.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?
Mu lemmikmälestus on see, et Meheraasu lõpetas auto esisilla keevitamise umbestäpselt 4 tundi enne seda, kui oli vaja haigla poole sõitma hakata. Ma veel õhtul seletasin, et ah mis siin ikka taielda, homme teed. See on vist ainus kord, kui mulle sobis, et mehed naisi ei kuula :D

See oli ka päris vahva, kui arstid ei uskunud, et sünnitama hakkan. Sorrrrri, et ei võtnud ööpäeva, vaid sain 5 tunniga hakkama. Ma pidin neile mingi 3-4 korda kinnitama, et jah, on kakahäda tunne :D
Noh, ausalt pean ütlema, et üks võimas emotsioon sellel päeval, lisaks rõõmule, oli hirm. Nii kaua oli kõik okei, kuni Meheraasu haiglas oli. Aga pärast tema ärasõitu mõtlesin küll, et mida peeeerset. Esimene mähkmevahetus ja toitmised ja... appi, ma nii hästi mäletan, kuidas kartsin talle haiget teha, sest Pisike oli nii tilluke. Üldse oli selline abitu olla. Ega haiglast öösel ka eriti tuge ei saanud. Päeval jah, aga öösel oli seal üks kurja olekuga nägu. Öö oli aga selline aeg, kus ma vapsee ei saanud aru, mida ja kuidas. Ma oskan ainult öelda jumal tänatud, et sellised ajad nüüd kenasti möödas on. Nii umbes igaveseks. Eelduste kohaselt olen ma järgmise lapsega vähe võimekam alguses :D

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?
Ma olen pigem selline naine, kellele ei meeldi rasedus. Mind küll see paksemaks minemine ei häiri, aga päris räige oli, kui üldse liikuda ja liigutada ei saanud. No ja öösiti külje vahetamine oli paras õudus. Pidev pissihäda ja täiesti ilmvõimatud isud. Mulle küll lõpptulemus meeldis, aga no see 9 kuune protsess on räige. Aa, ja mis mulle veel kõige vähem meeldisid olid nädal aega 3x päevas süstid tagumikku. Kusjuures, kann oli veel pool aastat hiljem ka hell. See nüüd tuletas meelde, et ega see igapäevane veresuhkru mõõtmine ka meeldiv ei olnud.

Põhimõtteliselt meeldis mulle raseduse juures umbestäpselt mitte midagi. Lõpptulemus on tore ja beebi liigutused kõhus ka, aga üldine pilt pigem mitte.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?
Mudilasel hüüdnimesid ei ole. Kutsume teda ainult nimepidi. See kas kasutuses on korraga üks või mõlemad nimed, oleneb olukorrast. Pisikest kutsume põhiliselt Mirruks või Leenuks või Mirtsuks. Tuletatud on need tema nimedest.

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma? 
Läbikukkununa tunnen end siis, kui asjad ei suju. Kui on selline eriti paha päev, mil lapsel on meeletult halb päev ja ma ei suuda aru saada, mis selle põhjustajaks on. Ma saan aru, et vahel ongi jonnisemaid päevi. See aga ei aita muuta mõtet, kuidas ma ometi aru ei saa, mis seda halba tuju põhjustab ja kuidas ma seda parandada saaksin.

Mis teeb mind uhkeks? See, et Pisike on seltsiv, sõbralik ja hooliv. Ta on uudishimulik ning abivalmis. Ta on naerupall, kes aitab hallidest päevadest üle olla ja parim osa päevast on see, kui me koos teki all pikutame ja magamaminekule häälestume.

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?
Esimesena tooksin välja pideva mure. Kas ta magab piisavalt? On tal külm või hoopis palav? Kas ta saab hakkama, kui ma ei ole kõrval? Seda rivi võiks ilmselt lõputult jätkata, aga üldpilt on ilmselt arusaadav. Teisena mainiksin ära selle, et pidevalt peab ennast justkui tõestama. On mingid müstilised standardid, millele emana justkui peaks vastama. Ah ei mina jõua nende standardite järgi elada.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga? 
Läbi tuleb teha nad mõlemad, kuidagi ei saa üht vahele jätta. Kui peaksin aga valima, siis pigem väikelapseiga. Ta on juba kaaslaseks, kellega saab vestelda ja mängida. Ma mõtlen päriselt mängida, mitte lihtsalt mänguasju näidata. Ta liigub ja avastab hoopis teisiti, kui beebi. Eks mulle mõjub see ka, et beebiiga tundus nii meeletult raskelt läbitav ja praegu olen iseendaga hoopis teises kohas. Ehk siis, kuna minu jaoks tundub väikelapseiga kuidagi kergem, siis päris loogiline on eeldada, et see ka meeldib mulle rohkem.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on? 
Ära kasvata last, sest lõpuks on ta ikka sinu moodi. Kasvata ennast. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar