neljapäev, 10. mai 2018

Pitsarullid-mu uus isiklik lemmik!

Alates sellest, kui menüüdega mässama hakkasin, olen pitsarulle tõstnud pidevalt silma alt ära. Ma ei ole eriline rullikeste ja saiakeste tegija. Mitte, et ma neid eriti tihti teeks, aga millegi pärast on selline arvamus kujunenud. Viimasel paaril korral olen juba rohkem mõelnud, et ehk võiks. Seekord otsustasin, et saagu mis saab, aga ära ma proovin. 
Tegemiseks kasutasin seda retsepti


Nende rõõmuks, kes lugeda ei viitsi, tegin vajaminevast ühe pildikese ka. Nagu näha on vaja pitsapõhjapulbrit, ketšupit, törts suhkrut, pitsamaitseainet, sinki, riivjuustu, muna ja tomatit. Tegelikult on vett ja õli ka vaja, aga ei hakanud neid pildile rabama. Originaalis tegelikult ei ole sees tomatit, on hoopis paprika. Kes on varem lugenud, see ilmselt juba teab, et siinmail ei olda paprikaga sinasõpruses, seega tomat it is jällegi. 


Alustuseks võta üks kauss ja pane sinna pitsapõhjapulber. Sega see kokku vee ja õliga. Täpsed kogused on kirjas pulbripakil. Sõtku ühtlaseks ja jäta seisma. See on ideaalne aeg, mil tükeldada tomat/paprika ja sink. Sega nende hulka ka riivjuust ja pitsamaitseaine. 

Kui see on kenasti tehtud, rulli lahti taigen, määri see ketšupiga ning tõsta täidis peale. Kui oled oma täidisega rahule jäänud, keera tainas rulliks ning lõika ühesuurused seibid. Õigem oleks öelda lihtsalt seibid, vaevalt, et keegi üle mõõtma tuleb, kas ikka on ühesuurused. Pane nad ahjuplaadile ning määri lahti klopitud munaga üle. Selle jaoks on hea kasutada munapintslit, aga ilmselt saab ka käega hakkama. Või siis mõne muu puhta pintsliga. Ma ise seda siiski katsetanud ei ole. Kõige peale raputa riivjuustu. Ahjus võiksid need olla vastavalt sellele, mis on kirjas pitsapõhjapulbri pakil. Minul oli seal 230kraadi juures 15-20 minutit. 


Nagu näha, siis minu rullikesed on väga erinevas mõõdus. Munaga läks ka korra lappama. See on see, kui teed mitut asja korraga. Ma ennast sellest häirituna ei tundnud ja lasin aga edasi. 

Ma siinkohal saan nüüd ühe hea loo rääkida. Kõik oli ilus ja kena täpselt nii kaua, kuni pidin hakkama tainast rullima. Tean, et ostsime taignarulli mõned kuud tagasi, aga ma olen selle nii hästi ära pannud. Seda ei olnud mitte üheski kohas, mille peale tulla oskasin. Aeg aga läks ja läks ja läks. Meheraasu tegi ka parasjagu õues tööd ning ei saanud appi otsima tulla. Lõpuks mõistsin, et ega ma seda rulli ei leia. Siis tuli meelde, et Pisikese mänguasjade hulgas on üks...seal ma siis istusin, laste mängutaignarulliga ja tegin tähtsat nägu. Sõbranna tegi pildi ja video ka sellest, kuidas lolli mängin, aga ma näen seal selline kalts välja, et jätan heaga teiste inimeste silmanägemise rikkumata. 

Ps. tainast rulliks keerates võiks iga keeru peal natuke seda kokku suruda. Või oleks õigem öelda, et veidi tagasi tõmmata? Siis läheb täidis ilusti kenasti sinna, kus vaja. Samuti jääb siis tainas kenasti tugevalt rulli. Seda tarkusetera jagas sama sõbrants, kes pilti tegi. Kuigi oleksin võinud ka ise selle peale tulla. Eriti arvestades seda, et kapsarullide tegemisel jäi tainas kuidagi laiali alguses ja ülimalt ebamugav oli neid tõsta pannile. 


Lõpuks pidin tõdema, et üks plaaditäis oli liiga vähe ja isu neist täis ei saanud meist keegi. See oli esimene kord, kui mõne asja kohta öeldi, et kindlasti peab lähiajal uuesti tegema. Mis saaks minul selle vastu küll olla! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar