teisipäev, 29. mai 2018

Vahelduseks muud juttu ka

Lõpuks ometi on aega maha istuda ja lihtsalt jutustada veidi. Eks sellega ole ikka nii, et aega peab võtma, ise ei teki teda kunagi. Praegu siis vägivaldselt võtan selle aja. Kuigi võiksin hoopis naadi, tähendab lillepeenart, rohida. Aga ma olen hästi õppinud silma kinni pigistama selle koha pealt.... ausalt hakkan ühel päeval tubliks ja teen ära. Või siis võtan lõpuks trimmeri :D

Kevadepoole mõtlesin, et topiks igast asju maha, teeks ja värki, aga lõpuks sinnamaani ei jõudnudki omadega. Ju siis polnud seekord projekt nimega aialapike minu jaoks mõeldud. Küll aga õnnestus mul maasikad maha panna. Kärusse panna. Keeldusin igasugusest uue peenra tegemisest, sest ei näinud sellel mõtet. Kasutasime ära hoopis ühe vana aiakäru, millega enam eriti edukalt tööd teha ei saanud. Maasikataimi polnud samuti väga palju, seega win-win olukord. 


Korraks tekkis kartus, et need taimed on omadega õhtul, sest noh, ma unustasin need sõbranna juurde koridori ja kätte sain nad alles järgmisel päeval. Õnneks väike vee sees olemine äratas nad elule ja praegu on käsil vilgas õitsemine. #joppas Tegelikult praeguseks on näha, et üks taim vist ikkagi ei elanud neid seiklusi üle, aga pole hullu. 

Veidi rohkem motivatsiooni on tekkinud trenniga. Okei, trenniks on seda palju nimetada, aga liikumisega üldiselt. Kui aasta alguses ostsin uue telefoni, siis seal sees oli samsung health app ja olen hakanud viimasel ajal seda teadlikult kasutama. Esialgu olen jätnud sammude ja päevase aktiivsuse eesmärgid kõige minimaalsemale tasemele, mis automaatselt olid olemas. Samas tuleb sealt iga päev teavitus, et eesmärgid täidetud, äkki soovin suurendada. Eks varsti võtan selle ette ka. Tore on nii näha oma edusamme. Kuigi jube raske on meeles pidada seda, et pean telefoni taskusse panema, kui õue astun.

Pisikesele ka õudsalt meeldib see, et saab palju õues olla. See muidugi ei meeldi, et ma teda vankrisse topin, kui pikemale jalutamisele lähen, aga iga päevaga läheb järjest paremaks. Lööge mind või risti kui tahate selle eest, aga muud moodi ei ole võimalik natukenegi rohkem liigutada. Ta küll jõuab juba üpris pikka maad kõndida, aga 5km järjest on tema jaoks veel veidi palju ja pigem panen ta vankrisse, kui tassin süles. See võib ideaalses maailmas kõlada julmalt, aga vahel tahaks normaalses tempos ka kõndida, et PÄRISELT mingit kasutegurit oleks. Hoovi peal on aega ja ruumi joosta küll ning tunnike kärus ei ole maailma lõpp. Enamus päevast oleme nii kui nii jalamehed ja kaevandame hoovi ülesse. Jah, ME, sest ega ma kaevamisest ei pääse...


Täitsa suure tüdruku moodi juba. Ma ei väsi kordamast, et saaks vaid sellest lutist lahti ükskord ometi. Samas ma näen, et ta ei ole veel valmis loobuma. Ma võiks teha katse nr2, aga suure tõenäosusega oleks tulemus ikka mitte midagi. Õigemini oleks tulemuseks suur kisa ja stressis pereliikmed. Kellel seda jama vaja on. "Avalikkuse" ees on ta ilma, las siis kodus õhtuti olla see rõõm veel. Ma olen seda usku, et ühel heal päeval ei tule see talle enam meeldegi. Või siis läheb asi iga päevaga hullemaks ja lõpuks ikka võtan vägisi ära. Eks seda ole siis mingil hetkel näha. Mind lohutab teadmine, et iga päevaga saab ta rohkem asjadest aru. Ehk annab lõpuks läbirääkimisi pidada. Okei, ta on nii pagana minu moodi, et ilmselt ei anna :D 

Aga halleluuja, potitamisega on edasiminek. Jõudsin ära oodata selle hetke, kui ta enam ei tõuse karjudes püsti ja pista jooksu. Täitsa lõbusalt istub. Suurel potil meeldib muidugi rohkem, aga hommikul kell kuus ma temaga sinna tõesti ei jookse. Nüüd ootan seda aega, millal ma hakkan ükskord aru saama, kui tal häda on. Päriselt, seletage lollile, kuidas ma peaksin seda mõistma, kui ta üldse välja ei näita. Oleks, et võtab poti ja tuleb minu juurde. Või hakkaks pükse jalast võtma poti juures. Või ütleks piss-piss. Nope, mitte midagi. Saa siis aru, kui selgeltnägija ei ole :D Mulle soovitati, et laseksin tal ilma mähkmeta ringi käia, äkki hakkab ebamugav. Ja kui pott on ligiduses siis ehk läheb sinna, sest pükse ta jalast juba oskab võtta. Või siis laseb läbi pükste, ega seegi nüüd ÜLIHALB variant ei oleks. Vähemalt teeks potti midagi. Aga ma olen kahetisel seisukohal sellega. Jah, see võib toimida. Samas võib olla jälle nii nagu eelmine kord: hunnik täislastud asju ja kohti ning laps, kes ei tee väljagi, et kõik kohad märjad on :D 


Mul on siin viimasel ajal olnud probleeme iseendaga. Pigem oleks õigem öelda, et ma oma mõtetega tekitan neid probleeme. Mitte, et mul oleks meeletult palju liikumisvabadust juurde tulnud (ikka on selles osas teistest sõltumisest kopp ees), või oleks midagi väga palju muus osas muutunud, aga ma üritan leida positiivset. Tegelikult olen ju võimeline tegema palju rohkemat, kui ise arvata oskan. Näiteks arvasin, et mitu päeva kahe lapsega üksi olla on max killer. Ellu jäin :D Jah, kohati oli keeruline hakkama saada sellega, et mind oli vähem, kui lapsi, aga niiiiiii hull ka ei olnud, kui kartsin. Minu jaoks oli suureks plussiks see, et päris üksi ma ei pidanud olema. Seda, et passin terve nädalavahetuse TÄIESTI üksi koos lastega...ma vist ei taha mõeldagi selle peale :D

Paari aasta pärast ehk. Või hoopis linnas. Hahahah, ma ei taha sellest linnaelust üldse praegu rääkima hakata. Siis tundub jälle, et seal on rohi rohelisem, taevas sinisem ja päike paistab soojemalt. Alati on ju seal parem, kus sa ei ole. Kaks varianti: mul on lihtsalt mingi selline faas peal, mis läheb lõpuks üle...või siis ei lähe :D Näed, ikka jõudsin lõpuks sinna, kuhu ei tahtnud. Ma ikka pean seda  positiivset nooti hoidma enda jaoks. Muidu on kõik viimasel paaril kuul loetud raamatute kasutegur vastu taevast lennanud.

Pidev stressamine ja muretsemine ei anna mulle nii kui nii mitte midagi. Pigem siis mõelda häid ja positiivseid mõtteid. See on ka põhjus, miks hetkel jätsin ilukirjanduslikud teosed mõneks ajaks kõrvale ja loen raamatuid, millest võib enesearengule kasu olla. Kuna praegune postitus hakkab pikaks venima, siis tõmban hetkel joone alla. Küll aga kavatsen järgmises postituses vähe täpsemalt kirja panna, milliste teostega olen oma aega sisustanud ja kuidas on need mind aidanud/suunanud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar