Nii me siin elame

94. Olav Osolin " Minu esimene elu ", kirjastus Varrak 2020, 435lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Ootamatult hea ja hästi kirjutatud. Ilmselgelt pole uudiseks, et ajakirjandust õppinud inimene kirjutada oskab, aga meeldivaks üllatuseks sai minu jaoks tõdemus, et huvitav oli lugeda. Ma eeldasin, et see on tüüpiline sündisin-kasvasin-tegin-olin tüüpi elulugu. Ja seda kõike ka oli, aga see oli pandud kirja huvitavalt, saatjaks ajaloolised faktid ja nõukaaja absurd. Samuti oli rõhk pigem tööelul ja -tegemistel ning ei pidanud end läbi hekseldama sugulussidemetest, mis tegelikult kedagi eriti sügavalt ei huvita.   95. Ann Cleeves " Valged ööd ", kirjastus Varrak 2017, 327lk. ⭐⭐ Olen nii harjunud hoogsa Skandinaavia krimilugudega, et see ajas lihtsalt haigutama. Ootasin, et läheks põnevaks, aga kahjuks siiski ei läinud. Kuidagi unine ja uimane, tiksuv. Täpselt selline Midsomeri mõrvad, et vaadata veel kannatab, aga lugedes ei ole suurem asi.  96. Ann Cleeves " Punased luud ", kirjastus...

Lõpuks ometi on aega maha istuda ja lihtsalt jutustada veidi. Eks sellega ole ikka nii, et aega peab võtma, ise ei teki teda kunagi. Praegu siis vägivaldselt võtan selle aja. Kuigi võiksin hoopis naadi, tähendab lillepeenart, rohida. Aga ma olen hästi õppinud silma kinni pigistama selle koha pealt.... ausalt hakkan ühel päeval tubliks ja teen ära. Või siis võtan lõpuks trimmeri :D Kevadepoole mõtlesin, et topiks igast asju maha, teeks ja värki, aga lõpuks sinnamaani ei jõudnudki omadega. Ju siis polnud seekord projekt nimega aialapike minu jaoks mõeldud. Küll aga õnnestus mul maasikad maha panna. Kärusse panna. Keeldusin igasugusest uue peenra tegemisest, sest ei näinud sellel mõtet. Kasutasime ära hoopis ühe vana aiakäru, millega enam eriti edukalt tööd teha ei saanud. Maasikataimi polnud samuti väga palju, seega win-win olukord.  Korraks tekkis kartus, et need taimed on omadega õhtul, sest noh, ma unustasin need sõbranna juurde koridori ja kätte sain nad alles järgmis...

Ma olen siin mitut moodi mõelnud selle va säästmise ja tervislikuma toitumise kohta. Mida lähemalt tuleb kevad, seda rohkem räägib mu ema igasugusest külvamisest ja kasvatamisest. Need kaks teemat panid mind mõtlema, et....peaks äkki ka midagi kasvama panema?  Ei, ma ei mõtle, et künnaks terve hoovi ülesse ja paneks õunapuude vahele kartuli ja kapsa. Aga midagi väikest ja tagasihoidlikku võiks ju olla. Noh näiteks porgand, redis, sibul, küüslauk. Samuti till ja spinat või lehtsalat.  Ruumi ju iseenesest on. Samuti tean siis täpselt, mida ma sisse söön endale. Kuidagi imelik on käia poes ostmas asju, mida võiksin ise kodus kasvatada. Hahaha, nüüd siis ongi kätte jõudnud see hetk, mil geenid mu kätte saavad jah? Nii mu ema, kui vanaema on parajad rohenäpud. Kahjuks ema väga palju kasvama panna ei saa, sest kortermaja hoovis on piiratud võimalused. Ta tegelikult juba mitu aastat moosib, et äkki ma viitsin. Tema kasvatab ette ja käib rohimas, mina istutan ja kastan :D Ma ...

Ma siin olen võtnud pikalt aega, et kirjutada, aga kui viitsiks ei saa, kui saaks ei viitsi. Pisikesel täitus 21. juulil 39+4 väljasolekut. Ehk siis on ta nüüdseks olnud väljas rohkem, kui sees. Arstitädi juures käisime juba ammu ammu. Kaaluks 9240g ja pikkust 73cm. Oskab kõike, mida peaks. Ega praegu ei olegi enam eriti midagi arengu kohta kirjutada, sest noh, oodata on veel toeta seismist/püsti ajamist ja kõndima õppimist. Vahepeal tegime Triinuga naadila (loe: majaesine lillepeenar) enam-vähem korda. Tõstsime taimi ringi ja leiutasime, kuidas saaks nii, et võimalikult vähe pinda jääks vabaks. Ma pilti ei hakka tegema, sest peenar ei näe minu jaoks veel välja selline, nagu tahaksin. Samuti ei ole ma kõike nii ilusti ära rohinud kui võiks, aga vähemalt ei ole naat enam kõrgem kui vili põllul :D mõtlen siin, et peaks puulaastud või väiksed kivid sinna mullaosale toppima, ehk aitab veidi. Ma olen tõesti hädas selle naadiga kogu aeg. Tee, mis tahad, ära ei lähe. Aina tuleb ja tuleb ...