Sünnipäev, suurpuhastus, pildid

Vahepeal sain jälle aasta vanemaks. Veidi imelik on mõelda, et juba 24. Alles eile olin 15 ja 20, nüüd kuidagi juba nii vanaks saanud :D Kui eelmisel aastal ei olnud eriti sellist tunnet, et tahaks tähistada ja olla, siis sellel aastal oli vastupidi. Ühel sõbrannal on järgmisel päeval sünnipäev ja nii me kokku leppisime, et ühendame käed (ja sünnipäevad) ning peame koos väikest pidu. Esimest korda oli mul kuidagi stress-free see sünnipäevake. Üldse ei põdenud söögi ja joogi pärast, lasin lebolt minna. Pisike muidugi koostööd teha ei tahtnud. Muidu oli kõik tore ja kena, aga tal oli see periood jälle, mil ta öösel magada ei tahtnud. Nii me seal kordamööda siis käisime ja üritasime. Lõpuks vajus ta uuesti magama kell 3 öösel, kui hakkasime ise ka voodisse ära sättima. Vist ei tahtnud lõbust ilma jääda, aga uneajaga siin majas eriti nalja ei ole. Ta jõuab neid õhtuseid istumisi veel küll pidada :D 

Pilte ma kahjuks ei teinud, aga kujutage siis ette väikest punti inimesi, kes grillivad ja räägivad juttu. See peaks suht hea ettekujutuse andma sellest, milline meie istumine oli :D 

Ma siia, kahe jutu vahele, mainin ära, et nendel piltidel me tegelikult ei tapnud seda vilja nii palju, kui võib tunduda. Isegi Pisike tegi koostööd ja seisis ühe koha peal. Olgu, tegelikult ta oli veits ehmunud, sest ega ta varem pole vilja eriti näppida saanud, veel vähem seal sees olnud :D Teda on hea paigutada mullase osa peale, väikeste jalgade eelised. Ülemised otsad lükkasime lihtsalt veidi eemal. Ma enda piltidel näen ka sellepärast veidi veider välja, et kõigest väest üritasin mitte vastu minna ja sättida end vilja säästvalt. Vast läks hästi :D
Ma tegelikult isegi ei saa aru, miks veetsin terve lõigu end vabandades, aga no olen kuulnud, et ega põllumehed väga ei hinda selliseid piltide tegemisi. Olgu siis öeldud, et me olime korralikud ja ei tegelenud arutu retsimise ja tallamisega. 

Võõpasin vahepeal juukseotsad siniseks. Kahjuks kõigest mahapestava värviga ja tänaseks on see juba minevik. Mulle hakkas niiiiiii meeldima. Natuke nagu tahaks uuesti, aga ma ei ole päris kindel, et see kogu muu eluga eriti kokku sobiks. Väga hästi ei kujuta ette, et lähen ametnikupraktikat tegema, endal juuksed peas kirjud :D Otsisin ühe parema pildi ka, kus on paremini näha. Tegelikult siin jäi veel poolikuks ja ei olnud veel üldse nii hea. Hiljem värvisime teist korda veel üle ja siis jäin küll väga rahule. Sellel ülemisel pildil on siis see, kuidas lõpuks jäi. 

Pidustused said läbi ja hakkasin vaikselt heietama mõtet, et no nii tahaks suurpuhastust teha. Jätkuvalt eksole, sest ma juba miljon aastat räägin sellel teemal, aga PÄRISELT kuhugi jõudnud ei ole. Aga siis tuli Triin jutuga, et kas ma äkki tahaksin aurupesuriga vaibad üle teha. Ja kui juba tegemiseks läheks, oli ta lahkelt nõus aitama ka kardinate vahetuse, aknapesu ja kõige muuga. Lõpuks aurupesur eriti kasutust ei saanud, aga puhtaks said need vaibad nühitud :D Viimane jäi veel vihma kätte ja täna alles sain tuppa tuua. Naersin vahepeal, et nüüd on see puhtam, kui ostes. Lõpuks pesin viimase akna puhtaks...kell üheksa õhtul. Mõtlesin küll, et püha mooses, TERVE päev läks aega ühe väikese elamisega. Aga siis lohutasin ennast mõttega, et sinna sekka mahtus ka pesupesemine ja söögi tegemine. Rääkimata siis muudest asjadest, mis ikka tegemist vajavad. Lõpuks jäin rahule ja ei tasu vist mainida, et öösel magasin nagu karu talveund :D 

See on konkreetselt ainus pilt, mis sel ajal tehtud sai. Mul ei ole roosa värviga üldse soojad suhted, aga lasin Triinul kardinad ja lina valida. Lilled sain sünnipäevaks ja need on ka mõlemad võrdlemisi roosad. Alguses tundus jube roosamanna, aga nüüd enam nii hull ei paista. Või siis harjusin lihtsalt ära. Lase veel roosasõber asja kallale. Et ma ka kunagi ei õpi :D Ärge eriti seksikat kilekotti nurgas tähele pange. Kuhugi pidime ju pesemist vajavad asjad toppima seniks, kuni masin töötas :D 

Kogu see koristamine andis motivatsiooni edasi ka toimetada. Ma ikka oma kappidega. Nüüd sorteerisin voodipesu oma ära, seega esimene samm on tehtud. Olin täitsa karm ja välja lendas kõik, millel oli kasvõi väike täpike, mis pesus maha ei ole tulnud või nõelutud koht kuskil servas. Kuna see hunnik sai võrdlemisi pirakas, tekkisid väikesed süümepiinad. Mida rõõmsalt aitab tagasi tõmmata mu ema. Mul tekkis paar ideed, mida nendest teha võiks, aga ise tean õmblusmasinast täpselt nii palju, et see on õmblusmasin. Aga ta oli lahkelt nõus kaasa lööma, kui kogu eeltöö ära teen. Seega veedan nüüd paar järgmist õhtut lõigates, mõõtes ja traageldades. Kõik ülla eesmärgi nimel olla säästlikum, nii rahakoti kui ka looduse vastu. 

Mis muidugi tähendab seda, et ma pean edasi lükkama kõik muud toredad asjad, mis plaanis olid. Näiteks tahtsin lugeda. Sain vanaema käest hunniku raamatuid, mis kõik on nii ahvatlevad. Retseptides võiks korda luua veits. Laudlinad ja kardinad ootavad veel sorteerimist. Samuti peaks Mudilase suurte asjade kapi(d) üle vaatama, ehk on midagi juba õiges mõõdus. Pisikese kapis võiks ka inventuuri jälle teha. Praegu aga ilmselt lükkan selle rõõmsalt mõtetest välja veel paariks päevaks. Lasteaia jaoks peab hakkama nii kui nii varsti asju kokku panema, eks ajastan need kaks asja siis ühte auku. Wannabe lillepeenrast peaks veel enne sügist korra üle käima. Tõime mu vanaema juurest vaarikaid ka, need tahavad istutamist saada. Aga see koht, kuhu panna tahan, eeldab natuke eeltööd. Noh ja puukuuri peaks ka veel enne talve üle võõpama ja Triin ootab oma tikandit kannatlikult...

Ma jälle vabandan, seekord oma seljapeki pärast ja et te, vaesed inimesed, seda praegu vaatama peate. Aga see pilt on nii mõnus kuidagi. Hoolimata minu vormitusest :D Ma pole praegu eriti aktiivne olnud liigutamise osas ja vaevalt, et talveperioodilgi olen, arvestades kooli tagasiminekut, aga viimane mõõtmine näitas -10cm, alates eee veebruari lõpust, mille üle ma olen rõõmus. Aga samas mine tea, Pisike on lasteaias ja mul ju aega siis niiiiiiii laialt käes, savi, et ilmselt käin umbes kõigi kursustega koos loengutes :D  Äkki ikka leian aja piisavalt tahtmist, et end kätte võtta lõpuks ometi. Koolist ja tagasiminekust kavatsen pärast esimest õppesessiooni pikemalt rääkida, seega ei hakka üldse praegu sellel osal pikemalt peatuma. Trenni osas ka lubadusi ei anna. Mida vähem luban, seda väiksem on pettumus, kui neid ei täida ja seda väiksem on halb enesetunne.

Nagu näha, siis Pisike jätkuvalt tahab kanda suurte tüdrukute riideid. Ma ei hakanud keelama ka, nägi teine nii palju vaeva, et selga saada ilusti. Ise olin süüdi muidugi, et kohe kappi ära ei pannud, aga kellelegi see mõnikümmend minutit liiga ei teinud :D Rääkides riietumisest, siis hommikul pidi pisar silma tulema, sest mu beebi pani ennast ise riidesse. Ok, mis siis teen, kui esimest korda ise potile läheb, nutan silmad peast välja?
Arstitädi muidugi viibutas näppu veidi, sest laps ei käi potil. Aga ausalt, ma ei saa sinna mitte midagi teha. Tõenäosus, et midagi teeb potti on 50-50, juhul, kui me ta ise sinna paneme. Enamasti tahab ta lihtsalt potile istuda ja püsti tõusta. Nii umbes 48765454687465416541 korda järjest. Perearst soovitas lõpuks, et mõnel soojal päeval võiksime lasta tal õues ilma mähkuta joosta, äkki siis saab aru, et võiks potile minna. Mul oli täiesti õigus, et tal on savi sellest, kui end täis laseb. Ta rahumeeli tegi oma toimetusi edasi. Ma nagu ei oskagi kohe seisukohta võtta enam selles osas. Loodan lihtsalt, et lasteaias kuidagi see kambavaim aitab kaasa. Ühes olen kindel, mingit mega peale pressimist tegema ei hakka. Õnneks on mähe ka ainus asi, millest meil siiski ei õnnestu enne aeda lahti saada. Kõik muud eesmärgid olen suutnud täita. Pean siis silmas lutivabadust ja ise uinumist.

Jutustab ka õudsalt palju. Enamasti küll omas keeles, aga sekka ka täitsa arusaadavat värki. Eriti hästi on selge sõna issi. See on lausa nii selge, et ma olen ka issi. Enamus täiskasvanuid on. Ma saan varsti kerge soolise identiteedikriisi sellest pidevast issitamisest. Ta ütleb inglise keeles no ja hispaania keeles si, aga no emmet sealt suust välja ei pressi :D Viskangi siin nalja, et huvitav mitmes keeles ta õpib ei ütlema enne, kui suvatseb mind emmeks nimetama hakata.

Olgu, pidin tegema lühikese jutu, aga läks jälle kohutavaks mokalaadaks kätte ära. Ma üritan ennast kokku võtta ja tihedamini teha selliseid jutupostitusi, aga alati kui oleks millest rääkida, läheb õige hetk kuidagi mööda. Või siis ei ole mul muud öelda, kui umbes viis lauset. Selline asi eriti mõtekas kahjuks ei tundu. Kasutan kohe võimalust: kui kellelgi on mõni hea idee lajatada, millest võiksin kirjutada, siis olen üks suur kõrv.

Igatahes, soovige siis mulle edu ja pidage meeles, et akadeemilisele puhkusele ei tasu minna, kui õppekavasid muutma hakatakse :D

Ps, oskab keegi midagi kasulikku soovitada seoses potitamisega? Ma umbes iga kord küsin seda, kui juba juttu teen sel teemal, aga paganas, vastuseid ei saa :D