esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Laisklooma elu ei ole kerge

That moment kui lubad uuel aastal kirjutada ja siis läheb 18 päeva mööda ja enam ei ole üldse sobilik uue aasta plaanidest ja aastavahetusest rääkida... :D

AGA enda õigustuseks võin öelda, et kiire oli. :D Mõtlesin, et olen ilus ja tubli, kõik kooliasjad teen kohe järjest ja ilusti ära. Lõpptulemus oli see, et ainult viimastele hetkedele kõik jäigi. Näiteks üht juhtumianalüüsi kirjutasin NELI! päeva. Siis oli veel eneseanalüüs, mis võttis ka ühe terve päeva käest ära ja praktikamapi pidin ka ära esitama. Alguses olin juba rabanduse äärel, sest see pidi olema valmis 11. jaanuaril, õnneks lükati see nädal aega edasi ja siis õnnestus ikkagi asjad õigel ajal valmis saada. Praegu ongi jube naljakas siin niisama istuda ja mitte silm punnis mõnd esseed või muud iseseisvat tööd kirjutada :D Aasta alguses tegi tööde tegemise eriti raskeks see, et Mudilane ja Meheraasu olid ka puhkamas. Üksinda ei pea eriti nagu vaeva nägema, aga kui pere on ka juba kodus, siis peab süüa tegema ja koristama ning mõtlema, kuidas neile leida tegevust, et mina saaks kirjutada. Ma muide märkasin, et kui muidu nagu kõik saavad oma asjadega ise hakkama, siis piisab mul vaid word avada ja järsku olen õudsalt populaarne :D

Praktikamapi ära viimine oli ka paras kino omaette. Meheraasu oli võtnud vaba päeva, et minuga koolis ära käia, aga kuna ta tahtis kauem magada kui muidu, siis mõtles, et jätab Mudilase ka koju, las puhkab ka pisut rohkem. Kuna meil kodus printerit ei ole, siis pidin viima mälupulga emale töö juurde. Aga kuna me lasteaeda ei läinud, liikus see kellaaeg hilisemaks. Jõudsime emme juurde kella 10 ajal. Siis tuli välja, et programm on vale ning ma pean kuskil mujal välja printima, sest ema juurde ma sisse minna ei saanud, et ise üle vaadata, mis toimps. Läksime siis raamatukokku. Tundsin raha maitset suus, kui 3.90 maksma pidin, sest et noh, koolis oleks maksnud 6 senti leht, mis oleks kokkuvõttes olnud kõvasti odavam. Aga ega elu ei saa ju nii lihtne ja tore olla, sest et päevikuosale oli vaja praktika juhendaja allkirja ja see eeldas, et ma pean selle juba ennem välja printima. Sain siis prinditud ja hooldekodus ka käidud ja siis oli kell juba nii palju, et nutt tuli kurku. Kui on valida kahe tee vahel, siis otseloomulikult valime meie metsavahetee, kus lund lükati viimati siis kui see esimest korda maha sadas ja üle 60 väga nagu ei vajuta. Trassi pealt minna on liiga mainstream meie jaoks.
Kell muudkui liikus ja liikus ja liikus ja me ikka kohale ei jõudnud ja ma olin juba lubanud T'le, et lähen temaga Väike-Maarjasse tätokat tegema.

Kooli juures helistas mulle D ja kurtis, et kursusegrupis käib hull paanika ja kuna ma juba seal olin, siis otsustasin õppejõu ülesse otsida ja temaga sotid selgeks klaarida :D Okei, mure sai lahendatud ja siis ma ootasin 10 minutit, et tuleks see õppejõud, kellele anda see paganama praktikamapp. Võttis aega, mis võttis, aga LÕPUKS ma selle kirjatüki ära antud sain ja siis oli pool tundi aega, et jõuda järgmisse kohta. Seekord ütlesin kohe ära, et mingeid metsavaheteid ei tule :D

Ma isegi imestasin, et õigel ajal kohal olime. Isegi kõhu jõudsin täis süüa vahepeal! :D Läksime siis rõõmsalt tätokat tegema ja mu peas küpseb plaan, et ikka tasub ära teha. Ei tundunud üldse nii hull kui ma arvasin, tätoveerija oli ka hästi sõbralik ja tore ning oskab oma asja teha. Tema töödega saab tutvuda SIIN. Eks ma nüüd siis varsti kirjutan ka ja lepin kokku, millal saaks minna, sest ideed on olemas ja rahu enam ei saa. :D

Kas teist keegi on lasknud oma keha tindiga kaunistada? Või plaanite seda teha?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar